Sõna vägi kannab meid. Oleme olnud uhke oma lauluemade-traditsiooni üle, oleme uhked, et laulsime end vähemasti korra vabaks ka verd valamata. Praegu on teistmoodi aeg: luuletaja pole päris sama loom, mis ta oli nõukogude aja surutises või ärkamisaja vaimulahvatuses, mil värsid andsid inimestele ja pideva rõhumise all olevale keelele hääle, võimaluse.

Samas: tegelikult on väga hea aeg! Luulet loetakse küll vähem, aga kirjutatakse kohutavalt palju, luuleõhtuid sünnib pidevalt, pea iga nuka peal ning uusi autoreid on palju – tõsi, see pole sugugi kõik puhas kuld, aga on voolusäng, kust siis liivaterade vahelt kullatükikesi välja saab sõeluda. Kuigi see töö pole igaühele jõukohane ega meelepärane...