Tekst: Mario Kalvet, Jõeääre talu mesinik

Kui ma 9. klassi kevadel naabrinaisele appi koristama ja aeda parandama läksin, sattusin tööde käigus lauda pööningule. Muu kola seast äratas mu huvi üks omamoodi koerakuut. See oli eriline – küljel uksega, mille sai lahti teha. Ukse tagant paistis omakorda klaassein nagu aken. Asja lähemalt uurides selgus, et tegemist on hoopis mesitaruga. Mesitaru külje peal olev klaasaken oli mõeldud mesilaspere vaatlemiseks, ilma taru avamata.

Kui järgmisel hommikul tööle tulin, teadsin täiesti kindlalt, et pean selle endale saama. Ütlesin naabrinaisele, et tahaksin taru osta. Selle peale ütles naabrinaine: „No paranda siis veel veidi aeda!“ Mõni päev hiljem oligi mesitaru mu vanaisa õunapuuaias endale koha leidnud ja juba nädala pärast esimene sülem seal sees.

Niimoodi hobimesinikuna, mõni taru vanaisa õunapuuaias, sülemid puu otsas ja meevõtud sügisel, ma ennast mesila rütmidega harjutasin, kuni 2009. aastal tõsiselt mesindusele pühendusin.

Kahe majanduskriisi vahel

Jah, alustasin 2009, eelmise majanduskriisi põhjast. Algus oli tormiline, aga raske. Alustuseks olin hobimesinikuna oma mesila kasvatanud juba 36 mesilaspere suuruseks. Esimesel ettevõtjana tegutsemise aastal ostsin juurde 30 mesilasperet. Panin mesindusse kogu oma raha (mida ei olnud väga palju) ja laenasin veel juurde. Sõpradelt, sugulastelt laenasin kokku 20 tuhat eurot, kui praeguses vääringus arvestada. Siis laenasin pangalt 30 000 eurot. Masu põhjas oli mu laenusumma ligi 800 tuhat krooni – selles ajas ikka väga suur summa, rääkimata sellest, et kogu raha oli suunatud mesindusse. Kogu algus mesindusettevõtjana sai üles ehitatud laenude peale. See oli alguse tuhin, kus ei lööda millegi ees risti ette. Eesmärk oli kindel – tahtsime, et igal aastal suureneks mesila 100 taru võrra, et viie aasta pärast elaks meie mesilas vähemalt 400 mesilasperet ja saagiks saaksime 20 tonni mett.

Eks see tuhin sai ka päris korralikke külmi dušše. Näiteks siis, kui teise aastal kevadel tegime 100le mesilasperele juurde 150 mesilasperet, nii et talvituma läks 250 peret. Ja siis tirisid talv, valed ravimeetodid ja loodus ehk nugised, rähnid, sipelgad ja karu mu mesilasperede arvu 90 pere võrra alla… Mäletan hilissügist, mil avastasin karu rüüstatud mesilagrupi – nagu tornaado oleks üle käinud. Vedasin kõik seal piirkonnas olnud tarugrupid koju. Sellega häirisin alles talvituvaid peresid, nii et ka need jäid nõrgaks ja paljud hääbusid. Need olid rasked hetked.

Laenud said makstud 7–8 aasta jooksul. Kui perede hulk kasvas 400ni ja kogemuste hulk samamoodi, hakkas kergemaks minema. Kui esimest korda saime saagiks 20 tonni mett, oli esmakordselt pärast mesindusega alustamist tunne, et uhh, pinge läks maha.

Õppisin tol alustamise raskel ajal tohutult. Alustades sellest, et selgeks saada mesindus – mesindust õppima pole ma jõudnud, kui alustasin, siis polnud kooli, kus saaks mesindust õppida ja vanade mesinike käe all õppimisel olenes tohutult, kelle juurde sattusid. Vanad tegijad ütlesid, et poiss, 5 kuni 10 aastat võtab aega, enne kui sinust mesinik saab. Noorena mõtlesin, et küll ma kiiremini õpin – aga aeg näitas, et see pole võimalik. Mesinduses on igal kevadel, suvel, sügisel omad väljakutsed ja võtted. Sa saad üht võtet harjutada vaid kord aastas ja kui see ei toimi, avaneb järgmine võimalus teistmoodi proovida alles aasta pärast. Mesinduses kiiresti spetsialistiks ei saa – pead uue võtte vähemalt viis korda läbi tegema, enne kui selgeks saad. Viis aastat läheb seega kindlasti.

Praeguseks olen loonud 600 mesilasperega mesila. Meie põhiliseks sissetuleku allikaks on mee ja mesilasperede müük ja vähesel määral mesilasemade tõuaretus. Oleme kümne aasta jooksul saanud korduvalt ka PRIA toetust, koos nende ja laenudega oleme vanaisa vanast laudast mesindushoone ehitanud ja vajaliku inventari ostnud. Mesindus on me perele põhisissetuleku andnud algusest peale, aga algul oli ka aastaid, kus pidime jaanuaris-veebruaris laenama, et ära elada. Kuni tuleb uus suvi ja uus mesi.

Mesinik teab, mis on isolatsioon

Elame ääretult huvitaval ajal. Eesti ja enamik maailma on sotsiaalses isolatsioonis. Tabasin end kaks nädalat pärast eriolukorra väljakuulutamist mõttelt, et mesinduses pole midagi suurt muutunud. Nüüd on sotsiaalne reegel hoida teistest inimestest distantsi vähemalt 2 meetrit ja soovitus kanda kaitsemaski – mesinduses on see igapäevaelu. Isegi rohkem kui 2 meetrit – mesinik elab niikuinii inimmassidest eemal. Põhiline osa meie hooajast kulub tarude juures või mesindusruumides, kus töötad kas üksi või abilisega. Mai-juuni on mesinduses kõige kriitilisem aeg – sellal ma teisi inimesi eriti ei näegi, sest kogu fookus läheb perede laiendamisele, emakuppude ehitamise ennetamisele ja emade kasvatusele.

Mis puutub kaitsemaski, siis kaitseriietus koos maskiga on mesiniku kevad-suvine igapäevariietus. Ka tean hästi tänu varroalesta tõrjumiseks tehtavale oblikhappe aurutamisele, mis tunne on käia kaks nädalat ringi, gaasimask peas. Ka regulaarne desinfitseerimine pole midagi uut – mesinduses desinfitseeritakse nakkuste ennetamiseks kõik tarupõhjad, paarumistarud ja tumedad raamid igal kevadel.

Kriisi saab tunda ka meil

Kolm suve tagasi otsisime endale hooajalist abitööjõudu läbi töötukassa. Palgaks sai tookord märgitud tugevalt üle keskmise Eesti kuupalk. 40 päeva ei helistanud ega kirjutanud mitte keegi. Siis kuulsin, et meie piirkonnas ehitavad ukrainlased palkmaja. Sammusin ehitusobjektile ning pärast 10-minutilist suhtlust oli töömees olemas ja 7 päeva hiljem ta alustas. Oleme kõige kiirematel suvekuudel kasutanud Ukrainast pärit abitöölist viimased kaks aastat.

Seega mõjutab eriolukord ja Eesti valitsuse soovimatus anda tööluba ajutiselt töötavatele välismaalastele ka meie ettevõtmisi. Meie abitööline on praegu Ukrainas ja sel suvel ta siia ei pääse. Kahjuks on mesindus eriala, kus on vaja teha hooajaliselt intensiivset tööd. Töö nädalavahetustel on norm. On päevi, kus tuleb alustada hommikul kell 5 või on vaja mesilasperesid vedada uutesse kohtadesse ja koju jõuad alles öösel kell 3. Sellised ajad mesinduses ei ole küll igapäevased, kuid proovige te leida endale töömees, kes oleks niivõrd paindlik!

Kuigi kevadel algab meetootmise hooaeg, pole praegu, aprillis, veel väga kiire. Käib ettevalmistus algavaks hooajaks: meeraamide kokkulöömine, traatimine ja kärjepõhjade paigaldus. Tarude juures käib mesilasperede kevadine revisjon ehk kontrollitakse mesilasperede hetkeseisu. See talv on olnud ideaalne – ühtlane, talvitumiseks sobilik temperatuur. Meie 600st perest suri vaid 5 – ideaal oleks muidugi nullkadu. Kui pere talvel hukkub, on enamjaolt süüdi mesinik.

Seni pole kriis meile majanduslikus mõttes tunda andnud. Pigem vastupidi – märts oli väga hea müügikuu. Aprill tuleb kindlasti kehvem. Ka mõjutab edasist müüki, et meil on ära langenud edasimüüjad, hulgimüük on kannatanud ja ka kodust käiakse ostmas palju harvem.

Aga mesinikus ei tekita see paanikat – kriis on mesinduses juba ammu käimas. Maailmaturu meehind on niivõrd alla kukkunud, et paljud ei suuda sellises konkurentsis püsida. Väiketootjaid on juurde tulnud ja samas on meetarbimine langenud – kui ma alustasin, oli keskmine meetarbimine Eestis 1,7 kg inimese kohta aastas, nüüd aga 1,2. Viimane on minu hinnangul mesinduse põhiprobleem. Viimast probleemi võib majanduskriis mõjutada – ja seda positiivses mõttes. Toetudes Soome statistikale olen lootusrikas, sest masuajad on seni meetarbimist suurendanud. Selle põhjal järeldub, et kui on ebakindel aeg, loobub inimene sissetoodud poolfabrikaatidest ja eelistab osta kohalikku „päris“ toitu.

Meie mesila on selleks valmis – oleme töötanud selle nimel, et mul oleks laos aasta varu mett. On seaduspära, et mesinduses vahelduvad head ja kehvad meeaastad – keskmiselt rütmiga 2 head ja 1 halb meeaasta. Meevõltsingud saidki tekkida aastail, mil mett ei olnud, aga nõudlus püsis. Ma ei oska prognoosida, kas see suvi tuleb mesilastele korjeks sobilike ilmadega, aga meie valmisolek on väga hea. Meil on palju tugevaid peresid ja mul tänu praktikale kasvanud oskus kevadel perede kasvu toetada.

Hea aeg investeerida

Usun ja olen kogenud, et kriis on metsikult hea võimaluste aeg. Kes enne pole taibanud tempot aeglustada, saab seda nüüd teha. Praegu saab üle vaadata oma varud ja mõelda, kas ma olen tegutsenud nii, et peaksin vastu ka siis, kui kogu sissetulek mõneks ajaks seiskub? Mina pean oma ettevõtet tugevaks – olemas on nii mee- kui rahavarud. Ka olen erialases arengus jõudnud punkti, kus me enam ei taha laieneda ega püüa võimalikult suurt toodangut pere kohta, vaid meie väärtus on tegutseda läbimõeldud ja hinnates oma aega.

Üks kriisi võimalusi on mõelda, on ettevõttel edasiarenguks vaja ehk arendada uusi tooteid. Või investeerida toetavasse kõrvaltegevusse? Leida endale passiivse tulu võimalusi? Meid on kriis kiirustanud e-poodi avama, ka sisuturundusele suuname nüüd rohkem ressurssi. Ka on mõtted, kuidas valmisolekut edaspidiseks veelgi suurendada, näiteks tahame laiendada toodete sortimenti, mida peale mee veel pakkuda. Viimastel nädalatel oleme saavutanud uued kokkulepped, mis avavad meile uued turud meemüügiks.

Kui turg on maas, on õige aeg investeerida, ehitada, valmistuda uueks tõusuks. Oleme oodanud aega, kus ehitushind olek õiglasem ja õiglasem ta aasta pärast kindlasti on. Siis saame alustada järgmise etapiga oma unistuse täideviimisel.