Elupõline giid OTT SANDRAK: Eestis kujundatakse hindu jõuka välismaalase järgi. Mujal arvestatakse sisemaise kundega

“Kriisi idud turisminduses olid enne koroona levikut sees. See kontingent, kes on rühmareiside põhitarbijad, otse öeldes sureb vaikselt välja,” ütleb eluaeg giiditööd teinud Ott Sandrak. Tema teeks Eestis ­panused sise­turismile ja noortele, ning põhiline – kirvehindadest tuleks loobuda.

Tallinnas sattusin uhkesse restorani. Väljas kolada oli külm. Ei mõelnud hindadele, sõin ja tundsin mõnu mööblist, lauanõudest, kelnerist, kõrgetest keskaegsetest lagedest ja lõpuks ka söögist. Makstes selgus, et kõik oli poole odavam kui menüüs kirjas. Raplas oli samasorti praad paar päeva enne viis eurot kallim.

Tubli. Nii tulebki teha. Kui võrrelda meid Läti, Leedu, Poola, Soomega, siis kõikides nendes teistes riikides on arvestatud ennekõike sisemaise kundega.

Juba enne kriisi?

Loomulikult, kogu aeg on arvestatud. Meil justkui kõikjal, kus välismaalasi liigub, nähakse oma kundena välismaalast, kes raha ei loe ja kelle meelest Eesti peaks olema jube odav. Olgem ausad: lätlase meelest ei ole meil odav, leedulase meelest veel vähem, tšehhi meelest veel-veel vähem. Isegi soomlaste jaoks ei ole me enam see odav maa, millest legende räägitakse. Tegelikult me oleme muutunud kalliks välismaaks. Mitte rikkaks, aga kalliks. Need hinnad, mis meie põhilistes turismikohtades on – Tallinnas eesotsas vanalinnaga, aga mingil määral käib see ka Kuressaare, Haapsalu ja mitme teise koha kohta... Silmas peetakse ennekõike jõukat välismaalast ja vastavalt sellele kujundatakse hindu, toitlustuses, majutuses. See loomulikult ei soodusta mingit siseturismi.

Iga vilunud reisimees tahab minna sellisesse kõrtsi, kus käivad kohalikud ja kus on kohalikud hinnad, kus on inimesed, kellega millestki rääkida. Need kohad on head. Tallinnas annab turistidel otsida, kus üldse käivad kohalikud inimesed, kui neil on tahtmine nendega juttu teha, vaadata, mida nad söövad-joovad, mida kohapeal hinnatakse. Kriisi ajal peaksimegi oma stammkohti hoidma, et need raskete aegade tõttu hingusele ei läheks.

Kui on soov ellu jääda ...

... tuleb teha väga tõsiseid korrektiive. Kui palju raha küsida? Mõte, et põrutaks nädalalõpuks kuhugi, kui tead, et seal on hinnad mõistlikud, on üks asi; kui ebamõistlikud, teine asi.