Lähenesid ettevaatlikult, et koputajat mitte segada ja minema peletada. Hoidsin end kraaviäärsete kuuskede varju ning jälgisin puid, kustpoolt koputused kostsid. Siis nägin suuremat halli leppa, mille tüvelt oli koor maha toksitud. Sealt see kopsimine tuligi. Musträhn, nõgikikas oli ametis.

Tean varasematest kogemustest musträhniga, et ega ta inimese kohalolekut hästi ei talu ning seepärast püüdsin hiirvaikselt ja liikumatult paigal püsida. Pildistamisega oli tegemist, sest oksad kippusid ette jääma ja suurema osa ajast toksis rähn puutüve tagumises küljes.

Et oma toredat kohtumist mitte tuksi keerata, hoidusin liigutamast ning passisin väheseid hetki, mil must lind end üleni näitas. Kooretükid lendasid ja küllap mõnel korral sai rähn ka tõugu nokka. Päev niigi lühike ja et järgmise hommikuni vastu pidada, tuleb süüa niipalju kui õnnestub.

Ma polnud mitu aastat musträhni enam näinud, ehkki vahel on õnnestunud kuulda tema pikka teravat hüüdu. Nüüd talve tulekul on musträhnid vaiksed, igaüks hoolitseb oma toidupala eest ja kevadeni on mitu pimedat kuud.

Möödunud aegadesse tagasi vaadates ja neid praegustega võrreldes tundub mulle, et metsad on lindudest vaesemad. Mäletan, et kümmekond aastat tagasi kopsisid rähnid igas metsatukas. Kõige rohkem võis talviti näha ja kuulda suur-kirjurähne, mõnes metsas ka väike-kirjusid, noorendikesse jäänud säiliktüvedel hallpearähne ning vanade mändide või kuivade kuusetüvede otsas olid vaat-et igapäevased koputajad musträhnid.

Miks jäävad sellised kohtumised järjest harvemaks, et kasvõi tänase loo haruldaseks peategelaseks sai meil varem nii tavaline metsalind nagu musträhn?