Aga äkki tuleb sealt tagant mingi õliste kätega ja mitte päris kaine tüüp ning ütleb, et mina olen ka Eesti ühiskond. Siis me ütleme selliste kohta, et näe, poetagused!

Mina ise nii põlglikult kunagi ei ütle, et keegi on poetagune. Esiteks, tavaliselt istub ta poe ees, mitte poe taga. Olen nendega rääkinud, ma ei põlga tavalisi inimesi ja näen, et neil on omad üsna kitsad ja väga kindlad põhimõtted. Üldiselt, mida kitsam põhimõte, seda kindlam ta on. Ja ega nad ole sugugi nii väga EKREga rahul. Nad arvavad, et liiga pehme, oleks vaja midagi radikaalsemat.”