Pärnumaa väiketootja meenutas fotoalbumit appi võttes, kuidas tema isa koos paari mõttekaaslasega asutas oma ettevõtte siis, kui maal majandid tegevuse lõpetasid ja kogu maaelu justkui tardus. Paaril mehel, kel olid selleks oskused, tuli siis mõte hakata talunikele remonditeenuseid pakkuma. Keerulistel 1990ndatel, kui pidi kõikvõimalikest tööotstest kinni haarama, õnnestus neil mitmesuguseid töid tehes nina vee peal hoida, kuni majandus tõusule pööras ja rohkem võimalusi tekkis. Nüüd on ettevõttel töötajaid mitu korda rohkem kui algul ja toodang läheb hästi nii koduturul kui ka piiri taga ning isa on kogu ettevõtmise poja kätesse usaldanud.
Samasugust püsivust ja sihikindlat edasiminekut tajusin teises tootmisettevõttes naabermaakonnas. Sealgi alustati 1990ndatel väikese töötajaskonnaga tasapisi, toodangut katsetades ja turgu kombates. Kuulates omaniku juttu, tabasin end äratundmiselt – nende meeste lugudes kumab sarnane muster julgusest ja pealehakkamisest ajal, mil polnud ettevõtlusõpet ega -koolitust. Selliseid alustajaid oli sajandi viimasel kümnendil ilmselt väga palju.
Kolm aastakümmet on paras ajavahe, et seda meenutada. Minu meelest väärivad tähelepanu need mehed-naised, kes turumajandust tundmata sellesse sukeldusid ja püsima jäid. Tunnustust vääriv on see, et sellised toona loodud ettevõtted tegutsevad jätkuvalt kas omanike või juba nende järeltulijate eestvedamisel.
Kui nimetasin niisugust arengut dünastia ülesehitamiseks, vastas mulle ettevõtja, et tasakaalukas laenu võtmine ja firma kosilastest hoidumine on pigem talupojatarkus. Tema poeg, kes isa kõrval firmas tegutseb, lisas: “Meiesuguseid maa väikeettevõtjaid, tööandjaid ja seltsielu toetajaid on tegelikult palju, ainult et meist teatakse laiemalt väga vähe.” Tore kui selliseid maaelu edendajaid tunnustatakse.
