Sarnaselt seakasvatajatega pole ka lihaveisekasvatajate põli enam mõnda aega muretu. Lihaveiste eest saadav hind on nii madal, et ei kata kulusid. Turuhindade kõrval on madal ka Eesti toetuste tase. Samas tuleb turul konkureerida veiseliha tootmise suurriikide masstootmisega, kus on madalamatest nõuetest tulenevalt tootmiskulud väiksemad.

Nii õnnestus meie lihaveisekasvatajatel jõulueelseks ajaks müüa tavapärasest poole vähem noorloomi, langenud oli ka praakloomade realiseerimiseks nõudlus ning müügihinnad.

“Positiivse trendina lihaveisekasvatuses on aga üha enam kasvamas nõudlus puhtatõuliste või siis vähemalt tõutüübiliste loomade osas,” toob Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimees Jane Mättik välja ka midagi head ning soovitab seda suundumust igati arvestada.

Tõuloomade kõrval eelistatakse ka lihaks kasvatatavate nuumloomade ostmisel välimuselt oma passis märgitud tõule vastavat looma. Paraku on siiani aga Eestis pakkuda valdavalt ristandloomi, mistõttu üha keerulisem on komplekteerida ostjate küsitud partiisid – looma üldine välimus ei vasta küsitud tõu tunnustele ja ostja nõuetele. Mättiku sõnul tuleks jõulisemalt minna nii aretus- kui tootmisprotsessis tõulisuse protsendi kasvatamise suunas.