Kõiki neid ühendab enamasti lootus, et siis, kui koroona möödas ja elu taas endistes rööbastes kulgema hakkab, saavad nad oma eelmise töö peale naasta.
Ent üsna sarnases seisus eelkirjeldatutega on need inimesed, kelle metsas toimetamist hakkab ühtäkki piirama looduskaitse. Päris lukku metsa ei pruugitagi panna, aga kui see mets on olnud perele elatusvahendiks, siis see vähene, mida teha lubatakse, näiteks raiuda poole hektari kaupa, leiba lauale ei too.
“Me ei taha metsa maha müüa, tahame, et saaks metsanduses leivateenimist jätkata,” ütleb Oonurme elanik Evelyn Hints – nende perel on looduskaitseliste piirangute tõttu majandamisest praktiliselt väljas 40 hektarit metsa. Hüvitist selle eest ette nähtud pole ja maad majandusmetsa vastu ringi ei vahetata.
Ent kui neil, kes praegu on pandeemia tõttu töötud, terendab ees siiski võimalus vanaviisi jätkata, siis Hintsi pere ega paljud teised, kes metsamajandamisega leiba teenivad, aga looduskaitse pärast seda teha ei saa, loota ei söanda.
Õiglane lahendus oleks tõesti maa majandusmetsa vastu välja vahetada, et säiliks võimalus teha tööd, mille jaoks on kogutud oskusi ja soetatud tehnikat. Ning säiliks ka elu maal ega oleks vaja välja mõelda ekstra miljoniprojekte, et inimesi sinna elama meelitada.
