| Piibujutt | Leesi |
Lugu juhtus noore Eesti Vabariigi algusaastail. Leesi kaluriküla keskmes elas ettevõtlik mees priinimega Ungars. Ta pidas erapoodi, ehitas ka väikese meierei ja tema majapidamise õuel oli varjualune omnibussile, mis kui vaja tegi tellimusreise pealinnagi.
Õhtuti seisis buss Narva maantee Kuusalu tee ristis Kapa kõrtsi ees ja ootas, mil rannameestel aeg kodu poole sõita parajaks sai. Mõistagi ei konutanud bussijuht masinas, vaid liitus kõrtsitoa seltskonnaga.
Esimese reeteega rakendas Ungars ree ette hobuse Neidi ja sõitis Kaberla kandist põrsaid tooma. Kaup läks edukalt, põrsad põõnutasid ree peal kastis paksu põhu sees ja tuule eest oli kastil tekk üll. Paraku jäi Kapa kõrts Ungarsi ja Neidi koduteele ning kaupa pidi natuke tähistama. Heas kambas lendab aeg nagu lind ning Ungars oli kindel, et tema Neidi on nii tark ja hea hobune, et kui buss 10–15 km tunnis vaikselt sõidab, sörgib Neidi ree ja põrsastega need paarkümmend kilomeetrit ilusti bussi taga. Nõnda seotigi hobune bussi taha ja näis, et kõik sujub. Ent Leesile jõudes Neidit ree ja põrsakastiga enam bussi taga polnud…
Kabaku Kaarel pani järgmisel hommikul sündmuse salmi sisse: "Nüüd Ungars ohkab südamest, on põrsad läinud igavest, oh saaksin ma veel Neidit näha, kellega oli armas tööd mul teha."
Aga õnneks läks paremini: Neidi oli end ree eest „lahti rakendanud“ ja tuli järgmise päeva õhtuks koju. Regi oli Pedaspea metsa vahel kraavis kummuli ja põrsakastil kaas pealt. Et lumi oli madal ja ilmgi pehme, aeti metsas põssade jälgi ning leitigi nad kuivanud sõnajalgade kuhilast, mille ise kokku olid tassinud, üksteise kaisus saatuse edasist kulgu ootamas.
