Kel kaabu, sel võim
JUHTUNUD LUGU | Ajalugu armastab end korrata
HEIKI RAUDLA Viljandist
1932. aasta volikogu esimesel koosolekul teatas linnapea August Maramaa, et kavatseb linnale kinkida betoonist hundikoera, et see mõnele linna platsile üles panna. Aprilliks oli Eesti esimese professionaalse naisskulptori Hilda Orgussaare betoonist loomulikus suuruses hundikoera kuju valmis.
Selle kunstiteose tahtis linnapea kinkida linnale, milleks linnavolikogu päevakorda oli võetud vastav punkt. Koera kuju kavatses Maramaa asetada raekojaesise platsi sissepääsu juurde ning kuju alla panna sõnad “Inimene magab, koer valvab”.
Kingitus võeti volikogu poolt üksmeelselt vastu, kuid kujule koha leidmiseks moodustati volikogu erikomisjon. Volikogu nn koerakomisjon ei leidnud Maramaa betoonist koerale raekoja ligidal sobivat paika. 2. juunil käis komisjon kogu linna läbi ja lõpuks leiti poole meetri kõrgusele kujule sobiv koht Lastepargis (see asus tollal Jakobsoni ja Lossi tänava nurgal).
Sakala ironiseeris sel puhul: “Kui see kuju Lasteparki üles seatakse, on loota, et tema elusad suguvennad käivad seal tema juures oma truualamlikke hirmutundeid välja valamas koerte instinktide kohaselt.”
1932. aasta juuli lõpus oli Sakalal jälle põhjust kirjutada Maramaa betoonkoeraga seotud sündmustest: “24. juulil leiti Lastepargis koera kuju vastas savist kassi kuju ja siis see kadus.”
Paar päeva hiljem tuli uus uudis: “Tundmatu kodaniku poolt Lasteparki paigutatud kassi kuju, mis ühe linnaametniku poolt kõrvaldati, on uuesti nähtavale ilmunud Uueveski oru esimese basseini juures, kus ta on paigutatud kivist portaali otsa. Kas tuleb ka kassi komisjon moodustada?”
Ligi 90 aastat hiljem kordus Viljandis analoogne lugu. Mõni aeg pärast kaasaegse ja omataolise Jaak Joala samba ülespanekut ilmus Viljandi raekoja ette Üllar Jörbergi kujutav vineerist jmt kuju, mis samuti hakkas Viljandis ringi rändama. Viljandlastes on miski, mis hoiab neid alati erksana. Aeg seda ei muuda.