Hannes Rumm: naispresident ja -peaminister loovad suurepärase kuvandi, aga seda ei saa üle hinnata eestlaste hoiakute muutjana

| KOLUMN |

Kui Aucklandis sündis 21. juunil 2018. aastal tüdrukuke Neve Te Aroha, siis pälvis see tähelepanu kogu maailmas, sest tema ema Jacinda Ardern oli tol hetkel ning on tänini Uus-Meremaa peaminister.

Sünnitav peaminister on erakordselt ebatavaline. Ent maailma ühe edumeelseima riigi Uus-Meremaa puhul tundub see veidi loogilisemana. Just seal said naised XIX sajandi lõpus esimesena maailmas valimisõiguse ning seal juhtisid naised valitsusi juba aastatel 1997–2008.

Esimese peaministrina maailma ajaloos sünnitas 1990. aastal Benazir Bhutto. Naise peaministriks saamine Pakistanis kui islamiriigis polnud ühiskonna loomuliku arengu, vaid klannisüsteemi tulemus.

Nagu näha, jagunevad naisliidrid erandlikeks ja ootuspärasteks. Kas Eesti puhul on see erand või reegel, et nii uus peaminister kui ka president on naised?