„Misjaoks meil kukk kanakarjas on – ta ei mune, sööb ja teeb kulu?“ küsis seitsmeaastaseks saav Marta ükspäev, kui tulu ja kulu arvestamine käis. Isa sattus kimbatusse. Kui hakata seletama, et kuke abiga koorub munadest väikesi tibusid, võib tänapäevasel naasklil kohe kerkida kanade seksuaalse ahistamise küsimus kuke poolt. Juba varem oli tulnud selgitada, miks kukk kana, kes kuke „käitumise soovile“ ei allu, niikaua julmalt taga ajab, kuni kana jõuetult maha losutab ja kukk talle siis „kulli eest kaitset pakub“.

Isa tuli oma arvates heale mõttele: „Vaata, Marta, kukk on kanade ülemus, kes nende eluolu korraldab ja nende eest vastutab.“ – „Miks kanadest ei võiks keegi ise kukk-ülemuseks hakata? Meie riigi kõige tähtsamad ülemused on ju kõik naised,“ tuli Martalt pommarvamus. Nüüd lausus isa tõsiteaduslikult: „Kui kana kukeks läheb, ei mune ta enam üldse. Ka teised kanad, kelle selga ta ronib, ei haudu ühtegi tibu, tema hari ja lokutid hakkavad punetama ja kasvavad suureks, ta kireb jubeda häälega, ja kui ta viletsamaks jääb, löövad teised kanad ta kohe maha!“

Et arutelule teine suund anda, tegi isa ettepaneku: „Kallis Marta, sulle meeldivad roosad prillid – lähme, ma ostan sulle kõige kihvtimad roosad prillid.“