Kas need kadunukesed, kes jäävad ilma jumaliku või ilmaliku talituseta mulda sängitamata ning urnis riiulil oma matmisaega ootavad, jäävad seniks mentaalselt kahe maailma vahele pendeldama?
FOTO:
Uudistes mainitakse iga päev (koroona)surmasid, aga üha harvem on juttu ärasaatmisest ja matustest. Tundub, nagu inimese lahkumisega seonduvaid riituseid enam polekski.
“Kuhugi ei saanud, veel ei saanud. Nimi on hauaplaadil, tseremooniat pole olnud,” vastavad nad pisut häbelikult. “Seisab ta meil siin urniga riiulis. Ootab oma aega, et kõik saaks üle maailma kokku tulla ja ta maha matta.”
Rutatakse lisama, et oleks ju vastutustundetu rahvas viiruseajal kokku ajada. Vanaema oleks ju ikka kõiki tahtnud ühise laua taga näha. Kindlasti on neil õigus. Vaevalt oleks väärikale daamile meeldinud krematooriumi kõrval kiletelgis korraldatud pappnõudega kohvilaud.
