Nagu iga uut asja kartev tõeline eestlane, piilusin ma kõigepealt söögikohta läbi akna. Letil paistsid värvilised koogid ja leti taga ilus noor mees. Otsustasin uurida, kas neil peale kookide midagi muud ka on.
“Mida ma võin sulle pakkuda?” küsis sõbralik noormees. Kuna mulle pole kaua aega esmakohtumisel keegi “sina” öelnud, mõjus see komplimendina. No et mis siis, et vana, aga ikkagi inimene! Valisin menüüst vasikapõse ja istusin lauda. Avatud köögist paistsid noored mehed, ettekandja-tüdrukud tundusid lausa koolipingist tulnutena… Olidki! Tartu Kutsehariduskeskusest, nagu ka kaks kohviku omanikest – peakokk Artur ja pagar-kondiiter Merino. Koolivennad plaanisid oma ettevõtet viimased paar aastat. Aga et nad avavad selle täpselt siis, kui kogu elu Eestis lukku keeratakse, poleks osanud ennustada vist isegi selgeltnägija Marilyn Kerro.
