MAALEHE ARHIIVIST | Ita Ever: Olen ääretult ebapraktiline. Baskin ütles õigesti: sinuga on võimatu elada!

Avaldame Maalehe arhiivist 23. detsembril 1993 ilmunud intervjuu Ita Everiga (1. aprill 1931 – 9. august 2023) mille tegi toonane peatoimetaja Raul Kilgas. Ever, kes rääkis muu hulgas mõttest teatrist tagasi tõmbuda, oli sel ajal alles 62aastane.

Tean, et olete pidev „Maalehe“ lugeja, kellel meie leht käib juba aastaid. Mida teie, pealinna inimene, näitleja, „Maalehest“ leiate?

„Maalehest“ leian ma enda jaoks kõigepealt seda hüva nõu. Ja siis mulle meeldib see huumorinurk, mis teil on. Minu meelest annab see leht täieliku ülevaate elust ja poliitikast ja maaelust… ta on kompaktne leht. Ma saan sealt enda jaoks nagu kohe kõike. Mäletan, kui ilmusid esimesed numbrid, sõitsime just pojaga Hiiumaale. Ja siis me lugesime ta algusest lõpuni läbi, viimase kui ühe artikli. See tundus nii kosutav kuidagi.

Üldiselt ma olen suur lehelugeja. Mul on mõned lehed tellitud, mõned ostan. Lähen õhtul pärast etendust koju, teen endale teed või kohvi, ja siis ma loen lehti. Ma saan sellest nagu mingi laengu.

Kas raamatulugemiseks ka aega jääb?

Viimasel ajal vähe. Ei oskagi vastata, miks. Kas olen muutunud kärsitumaks? Aga mida ma loen, on muinasjutud.

Ma olen suur muinasjutulugeja. Mul on päris korralik kollektsioon muinasjutte. Seal ma satun nagu teise maailma. Mulle meeldib muinasjuttudes see, et headus võidab alati kurjuse. See minu jaoks kuidagi mõnus ja ma loen neid suure naudinguga.

Paljud näitlejad on niisugused, lapsemeelsed, teistmoodi, kes ei tee endale probleemi igapäeva pisiasjadest. Ilmselt on see elukutse märk. Nad on lihtsalt sunnitud muuga tegelema, neil on jällegi vaja üks uus kuju luua, üht uut inimest hakata sünnitama, luustikule liha peale kasvatama, ja praktilised majapidamisasjad otsekui taanduvad. Teisiti ei saa, kui sulle öeldakse, et tuleb mängida näiteks vihmaussi või kilki.

Te ei pea ennast praktiliseks inimeseks?

Ei pea. Olen ääretult ebapraktiline. Sellepärast ilmselt on ka mu abielud lõhki läinud. Baskin ütles õigesti: sinuga on võimatu elada! Ma lihtsalt olen niisugune. See on ka see töökoormus. Mul on olnud alati nii palju tööd. Kui ei olnud teatris, siis oli televisioonis või raadios. Kui ma lähen õhtul rampväsinuna koju, võtan jalanõud ära ja näen kummardades, et diivani all on õudne tolm, siis ei tee ma muud kui — puuh! — puhun selle tolmu kaugemale, et ma seda enam ei näe. Sest ma tean, et järgmine esmaspäev, kui mul on poolest saadik vaba, alles siis ma pühin selle ära.

Aga kas teile kodus süüa teha meeldib?

Varem meeldis, kui poeg kodus oli. Aga nüüd… Kui ma õhtul trolliga koju sõidan, mõtlen vahel, oot, kas mul on üldse midagi kodus või ei ole. Ma ei tee sellest enam probleemi. Peaasi, kui mul on kohvi, natuke kohvikoort ja suhkrut. Teatri puhvetist ostan midagi kaasa…

Mis on teie lemmikroog?

Šokolaad. Ma olen suur magusasööja, Õudne! Minult on alati küsitud: kuidas sa selle suure hulga magusa peale, mida sa sööd, pole ka suutnud minna natuke korpulentsemaks? Kas on see nii hirmus energiakulu või mis, aga põhiliselt söön ma magusat — kooke, pirukaid, küpsetisi, küpsiseid, šokolaadi, jogurteid, puuvilja. Et ma ostaks endale koju lihatüki ja hakkaks tegema — kord kuus võib-olla.

Millega te ennast siis vormis hoiate?