“Olen rõõmus jonni pärast.” Nõnda nentis Priit Aimla ühes oma värsikogumikus.

Siinkohal ei saa kuidagi meenutamata jätta, mida selle nostalgilisi vemblaid täis raamatu puhul ütles Aimla kauane lavapartner ja sõber, kadunud Jüri Aarma: “Olen talle saalist palju plaksutanud ja oleme laval koos esinenud ning alati imestanud (kohati imetlenudki), kuidas küll see teravhambuline satiir mehesse ära mahub.”

Seda enam et toimus ju suur osa Aimla otseütlemisi nõukogude režiimi tingimustes, kus valvas, kuid anonüümne järelevalveseltskond – KGBst Glavlitini – vimma ja vihaga võimalust ootas.