Juhani Püttsepp: ood vanale mersule ja isetehtud kahvlile

| KOLUMN |

Béranger luuletab oma vanast kuuest, mille reväär on nõelutud ja nööpaugus ehteks põllulilled (tõlkinud Jaan Kross): “Neid päevi meenutada ära pelga, kus ühist teed me saatus käis, neid päevi, millal vihm meil sadas selga, kuid mis ka päikest olid täis. /.../ Mu vana sõber, jäägem ühte veel.”

Kevadel selgus, et mersu oli jäänud seisma sügisel rajatud laugupeenra ette, varjates seda päikesekiirte eest. Proovisime meetri jagu edasi lükata, kogu perega, nagu hiirekeste naerikangutamise loos – aga ei liikunud.

Netiväljaanne Kodustiil tutvustas Inglismaa meest Ianit, kes kasvatas oma jõude seisvas universaalkerega mersus tomateid. Meie valisime esimeseks prooviks murulaugu ja tilli. Idee poolest võiks laugupeenra katusele reelingute vahele tõsta ja kapotile potiroose asetada näiteks kolm!