Kahtlemata on Dick Francis üks neid kirjanikke, kelle kogutud või vähemalt kõik maakeeles ilmunud teosed peaksid krimkafänni riiulit kaunistama, sest väärivad nii teistkordset lugemist kui ka järgmisele põlvkonnale pärandamist.
Kuigi Dick Francise või poeg Felixiga kahasse kirjutatud teoseid on eesti keelde tõlgitud 26, leidub neist vaid üksikuid antikvariaadis. Seega on ta populaarne ka siinmail.
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt Maaleht.ee/krimisari
Džokist krimikirjanikuks
Eelkõige peetakse Dick Francist, kes lahkus meie seast 2010. aastal, hobuste võiduajamisi kajastavaks krimikirjanikuks. Mõistagi, sest ta oli ka ise tipptasemel džoki, võitis 350 sõitu, ning koges samasugust valu ja vaeva nagu tema raamatute kangelased.
Esimese sissetuleku teenis Francis vennalt – too pani auhinnaks kuuepennise, kui väikeveli eesli seljas üle farmi aia hüppab. Kuuendal korral see ka õnnestus.
Aga džoki peabki olema järjekindel, sest kui üles lugeda Francise traumad karjääri jooksul – viis ninaluumurdu, tosin korda lõhutud rangluu, paar korda käeluu, õlavarreluu, lugematu arv roideid –, siis tavainimene oleks ammu sadula pööningule viinud. Kui tema ranne purunes ja osa liikuvusest kaotas, tõmbas Dick Francis džokitööle siiski joone alla ning võttis kätte sulepea.
Esmalt kajastas ta võiduajamisi ajalehes Sunday Express, siis kirjutas elulooraamatu. 1962. aastal otsustas aga pöörduda krimikirjanduse poole. Juba tema esimene teos “Dead Cert”, eesti keeles “Surm kindel”, pani kriitikud aplodeerima. Francis olevat esimene britt, kes suutis luua korraliku ameerikaliku trilleri, kuigi seda olid paljud suurema eduta proovinud. Aga tuli keegi džoki ja tegi asja esimese pauguga ära.
Kuigi Francis ise pole seda kinnitanud, arvatakse, et krimikirjanduse juurde juhtis teda üks müstiline sündmus. Nimelt, 1956. aastal Aintrees toimunud võistlusel Grand National vajus hobune nimega Devon Loch, kelle omanik oli kuninganna ema, Tema Majesteet kuninganna Elizabeth, nagu teda tituleeriti, lõpusirgel, olles pikalt konkurentidest ees, lihtsalt kokku. Tänini pole selge, miks nii juhtus.
Dick Francis jõudis kirjutada 42 krimiromaani, mida on müüdud üle 80 miljoni eksemplari ja tõlgitud 35 keelde.
“Surm kindel” ja ka järgmised raamatud sisaldasid kõiki elemente, mida üks korralik põnevik peab sisaldama – katkematu pinge, hästi välja joonistatud tegelased, kaasahaarav mõrvalugu ning mõistlikul määral sadistlikku vägivalda, et rahuldada lugeja verejanu.
Hobuste ümber moodustunud väike maailm on krimikirjanikule tänuväärne paik inspiratsiooni ammutamiseks, sest seal tiirleb suur raha, ja kus leidub raha, on ka kurjategijaid. Tuleb tunnistada, et Francis on sedavõrd ainukordne, et tema stiili tunneb ilmeksimatult ära ka romaanidest, kus tegevus ei toimu tallides ega võiduajamiste rajal.
“Raami sees” ongi üks neist, millel pole ratsaspordiga otsest sidet, küll aga kaudne – hobuseid maalida armastav kunstnik peab välja aitama sugulase, keda süüdistatakse abikaasa mõrvamises. Mäng läheb mõistagi ohtlikuks, sest sisenetakse kunstivõltsingute karmi maailma ja põigatakse Austraaliasse.
Sel, kes võtab Francise raamatutest esimesena kätte just “Raami sees”, võib tõsiselt üllatuda, et mees pole kunstiteadlane, vaid endine džoki – tema teadmised maalimisest ja kunstiturust on sedavõrd põhjalikud.
Asjatundja mitmel alal
Aga see ongi ehe Francis, kelle kaubamärk on autentsus ja faktitäpsus. Kui lugeja asub pärast “Raami sees” nautimist (pole võimalik, et seda ei naudita) lugema Francise teisigi teoseid, peab ta tõdema: samavõrd täpselt tuuakse temani lisaks võiduajamiste maailmale ka kokandus, ajakirjandus, lennundus, mänguasjandus, veinindus, pangandus, meteoroloogia, klaasipuhumine... Tuleb tõdeda, et Francise raamatud on lisaks põnevuselamuse pakkumisele ka harivad.
Dick Francis jõudis kirjutada 42 krimiromaani, mida on müüdud üle 80 miljoni eksemplari ja tõlgitud 35 keelde. Elu lõpuaastad veetis ta vaheldumisi Floridas ja Grand Caymani saarel, sest džokina saadud vigastused vajasid sooja kliimat.
Et elutöö pooleli ei jääks, meelitas Francis krimiromaane kirjutama ka poeg Felixi, kellega kahasse valmis neli raamatut. Sealtmaalt on Felix Francis iseseisvalt valmis saanud kümme teost, mis jätkavad isa traditsioone, ning on samuti suurepärased.
