“Kas Eesti saab kunagi Oscari?” küsin režissöör Veiko Õunpuult, kelle (soomlastega koos tehtud) film “Viimased” esitati meie poolt sel aastal samuti konkureerima.

“No kuule, kui välismaise filmi auhinna võitis Mehhiko “Rooma”, oli nende promoeelarve kaks miljonit dollarit. Mis sa arvad, kui suur oli meie promomeeskonna eelarve? 20 000 dollarit. Kuhu sa sellega lähed?”

Õunpuu ei kõla samas raasugi kibestunult. Teadvustab lihtsalt reaalsust.

“Veiko, Oscarit sa seekord ei saanud, aga mis on su järgmine film?”

“Kirjutan üht. Tööpealkiri on “Kändy”.

“Candy?”

“Ei. “Kändy”.”