Tauno Vahter: pärast avariid olid kõik vait, ainult üks naine ütles vaikselt: “Oi!”

| KOLUMN |

Mis on kaks asja, mida inimene kõige rohkem kardab? Seda mõtet saab arendada mitmes suunas, aga mulle tundub, et kõige rohkem kardetakse seda, mis on võõras ja endast suurem – ükskõik kas füüsiliselt või ülekantud tähenduses.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Hakkasin sellele mõtlema umbes viisteist aastat tagasi, kui öise rongiga New Yorgist Washingtoni sõitsin. Niipea kui rong liikuma hakkas, tulid inimesed vagunite eri nurkadest keskele kokku, tutvustasid üksteist ja hakkasid elavalt rääkima. See tundus üsna uskumatu, aga pärast esimest kohmetust sai asjast üle. Kui tõenäoline oleks, et ilma otsese ajendita näiteks Tallinna–Tartu bussis suur hulk võõraid inimesi kogu tee üksteisega vestlevad?

Meenub vaid meeleolukas juhtum, kuidas üks keskealine naisterahvas õhtuses Tallinna poole sõitvas bussis pidevalt käis sõdurivormis noormeest palumas talle veinipudelit avada ja seltsi pakkuda – aga kuigi terve buss suurima rõõmuga kuulas ja pilke vahetas, siis sõnagi ei öeldud. Ei, eestlane on ikka pigem vait. Kord jälle Tartusse minnes sõitis meie buss avarii vältimiseks põllule – kõik olid vait, ainult üks naine ütles vaikselt: “Oi!”