Louise Penny esikteoses “Vaikelu” leitakse Kolme Männi küla lähedalt metsast noolelasuga tapetud naine ning peainspektor Gamache saadetakse asja uurima. Ta avastab lisaks kuriteole ka enda jaoks täiesti uue maailma ja see küla jääb talle edaspidigi väga eriliseks. Kõigepealt tuleb peainspektoril aga sealsete elanike pooltõdede, vaikimiste ja mõistaandmiste põhjal leida mõrvar.
Kui luua britilik keskkond, lisada inimestesse kanadalikku soojust ja looduslähedust, pikkida sinna vahele mõrv, mida lahendab maailma üks sümpaatsemaid uurijaid... Mis saaks untsu minna? Ega saagi. Louise Penny ja tema tegelaskuju Gamache on saanud üle ilma kuulsaks ja armastatuks.
Raadiohäälest kirjanikuks
Kuulsuserajale pääsemine kujunes aga Louise Pennyle väga vaevaliselt. Ligi kaks aastakümmet raadiohäälena töötanud Pennyl hakkas vaim närtsima. Rutiin tekitas stressi, sest kui oled juba ligi nelikümmend ja sul pole karjääri jooksul olnud muud ametit, siis rügadki piineldes edasi. Kuni abikaasa seda märkab ja ühel õhtul pakub välja: oled ju alati tahtnud kirjanikuks saada, tee see teoks, toetan sind igati.
Ja nii kuulutaski Penny raadiosaates, et tema hääl kaob eetrist ning peagi ilmub üks vägev raamat. Aastaid pärast seda tõdeb ta, et nüüd ütleb algajatele kirjanikele, keda aeg-ajalt nõustamas käib, alati: “Kui tahate elus teha muutust ja hakata raamatut kirjutama, siis ärge hõigake seda välja raadios.” – “Ma ei saanud hakkama. Viis aastat üritasin – tahtsin luua maailma parima romaani, mis võidaks Nobeli preemia, kuid sein oli ees. Olin kirjanik, kellelt polnud ilmunud ainsatki raamatut,” on ta kirjeldanud oma kirjanikutee esimesi samme.
Ühel hetkel vaatas Penny oma raamaturiiulit, kus olid reas Agatha Christie, Dorothy Sayersi, Josephine Tey ja teiste krimiromaani kuldaja autorite teosed ning tema peas käis klikk – aga miks mitte kirjutada seda, mida armastan lugeda? “Sain tol hetkel aru, et olin üritanud paberile panna vale raamatut,” on Penny tõdenud.
Penny lõi enda peas mõnusa ja turvalise küla, kuhu just seetõttu sobivatki suurepäraselt kuritegu. Pani sinna elama inimesed ja sai aru, et võib mängida jumalat.
“Kui mul on jumalikud võimed, siis mõtlesin, miks peaks mu peategelane olema räsitud hinge ja inimlike vigade ja veidrustega? Olgu ta hoopis ideaalne mees.” Nii sündis Armand Gamache, keda luues ammutas ta eeskuju mälestusväärselt Atticus Finchilt raamatust “Tappa laulurästast”.
Peainspektor Gamache on kõrgkultuurne, haritud ja terase mõistusega. Teda kirjeldatakse kui suurt meest, kes on veendunud, et vaim on vägevam kui ükskõik milline materiaalne jõud ja mõtted valitsevad maailma.
Penny ise on oma loodud peategelase kohta öelnud, et Gamache’i viib edasi usk. Ta usub, et valgus võidab varjud ja headus on võimsam kui kurjus. Ning et meie elu määravad me endi valikud, mis on ühtaegu nii lihtne kui keeruline.
Vastupidiselt moesuunale
Paraku oli peainspektor Gamache’i ülisümpaatne loomus see, mis oleks võinud kõik ära rikkuda. Penny saatis esikromaani “Vaikelu” ühele kirjastusele, teisele, kümnendale, viiekümnendale... “Sain 40 äraütlevat kirja, ülejäänud ei vaevunud vastamagi,” on ta kirjeldanud oma toonast olukorda algaja kirjanikuna.
“See oli pigem teadmatus kui kavatsus, ent kõik minu raamatus – tegevuspaik, inimesed, Gamache – olid vastupidised sellele, mis oli hetkel moes ja seetõttu ei soovinud keegi “Vaikelu” avaldada.”
Ent siis tuli rõõmusõnum: New Yorgi kirjastus St. Martins’s Press otsustas raamatu välja anda, et näis, mis juhtub. Oli aasta 2005. Juhtus see, et järgnes justkui plahvatus – kiitvad hinnangud kõikjalt ning auhinnad... “Vaikelu” pälvis brittidelt New Blood Dagger’i parima esikromaani eest, Kanadast tuli Arthur Ellis Award (aasta parim krimka), USAst Dilys Award, Anthony Award ja Barry Award. Siit said asjad ainult paremaks minna ja läksidki – tänavu augustis ilmub peainspektor Gamache’i 17. lugu.
Penny on tõdenud, et kõik see, mis esimeses romaanis tema vastu töötas, nii et seda ei soovitud avaldada, töötab nüüd tema poolt.