Rein on tantsinud läbi elu koos abikaasa Merikesega.
Kõik pikemalt ajakirjandust jälginud inimesed teavad, et Rein Sikku ei hoia tantsupeolt eemal välk, pauk, päike ega rahe. Kargab kaerajaani ja ise kirjutab samal ajal reportaaže.

Aga ka ballett pole talle võõras.

“Ja siis hakkasid tunda andma sellised lihased, millest ma ei teadnudki, et need olemas on.”

Nii ütles Rein veidike häbelikult siis, kui oli hakanud teiste rõõmsate keskealistega Rakveres Jānis Garancise juures piruette ja arabeske õppima.

Reinu pealt võib näha, et uued asjad ei väsita, need hoopis virgutavad!

Ta tahab õue

Kohe näha, et lihtne maainimene on saanud ka balleti­koolitust.


Kui uks praokile jääb, on reporter Sikk sealt vahelt kohe väljas. Andke talle ükskõik mis rahvusest inimene, küll Rein temalt teada saab, mis too arvab külapoest, bussiühendusest või Pätsi monumendist.

Inimestega suhtlemine on Reinu rõõm. Kui vastik viirus meid tubadesse sulges, pani Rein hoogu juurde sotsiaalmeedias suhtlemisele. Nõndaviisi on ta kokku kogunud suured pildigaleriid sellest, milliseid maske inimesed kannavad või milliseid kasvuhooneid keegi endale teinud on.

“Minu asi on küsida,” armastab Rein öelda. Ja talle ka vastatakse.

Ta paneb tähele

Rein valis riigikogu.
Rein vaatab tihtipeale sinna, kuhu teised pilku ei pööra. Lava taha, tagaukse juurde, viimasesse pinki, kööki. Sinna, kus on need, kes püünele ei püüa ronida, kuid on kiitust ja märkamist väärt.

Reinu Eestis on koht kõigile. Seal ei ole keegi liiga väike ega tähtsusetu, igaüks võib oma mõtetest rääkida ja tohib välja paista.

Esireas istujat intervjueerida oskab igaüks, aga eks katsu jutule saada napisõnalise maamehega või ujeda memmega.

Kui Rein kahe aasta eest Virumaa Kultuuripärli tiitli sai, tunnustati tema kirjutatud raamatut “Minu Virumaa” kui haaravat ülevaadet piirkonna viimase 30 aasta sündmustest ja veel nii mõndagi. Kuid lõpuks tõdesid tunnustajad, et tegelikult teeb Reinu tõeliseks pärliks oskus tavalisi inimesi järjekindlalt märgata ja väärtustada.

Ta on kohal

1995. aastal astus Tapa rongijaama puhvetisse Lennart Meri, kel oli käsil Lääne-Virumaa visiit. Puhvetis einestas Rein koos tuttavate teleajakirjanikega, mehed olid tahtnud korra hinge tõmmata. Supsti istus Meri Reinu kõrvale ja hakkas sundimatult vestlema.

President Lennart Meri istus 1995. aastal Tapat külastades rongijaama puhvetis sundimatult Reinu kõrvale ja Rein küsis, kas samas puhvetis käis president oma emaga 1937. aastal.

Rein kuulas hoolega, noogutas ja küsis siis äkitselt, kas sellessamas puhvetis käis president väikese poisina oma emaga 1937. aastal. See fakt olnud Reinul nimelt kuskilt eelmisest kohtumisest meelde jäänud ja kulus nüüd ära.

Meri vastaski kohe, et puhvet olnud sama, aga näinud teisiti välja, lisaks müüdud erakordselt maitsvat sidrunijooki. Samal korral oli ka legendaarne hetk, mil Meri püüdis Tapa jaamakassast osta piletit Pariisi ning sõitis siis diiselrongiga Kadrinasse edasi.

Rein nägi kõike esireast. Tal on annet ja õnne olla ikka õigel ajal õiges kohas.

Ta on lavastaar

Rein on kirglik saunasõber. Kodu­kohas Kadrinas on ta teinud saunalavast poliitklubi, kus enne valimisi käivad riigiisad rahvaga leili viskamas. Ehk on Reinu armastus lava, sauna ja vihtlemise vastu seotud ka Virve Aruoja 1966. aastal valminud filmiga “Peegliahv”?

Seal mängis pisike Rein poissi, kes ennast sugugi pesta ei tahtnud ja lõpuks ahviks muutus. Pärast muutus õnneks poisiks tagasi. Terve põlvkond lapsi õppis sellest filmikesest ise ja õpetas hiljem oma lastele, et oluline on end õigel ajal pesta.

Rein pole sestsaadik hoogu maha võtnud ja tuletab varmalt igal võimalusel kõigile meelde, et saun on väärt koht nii hingele kui ihule.

Tal on oma Eesti

Rein läheb loo järele kas või maa alla.


Vahepeal käis Rein Tartus ajakirjandustudengitele rääkimas, kuidas reportaaže kirjutada. Mõtles esmalt ise ja siis koos üliõpilastega — miks me seda kõike üldse teeme? Mis meid edasi viib, mis inspireerib ja kannustab?

“Eesti pärast,” leidis Rein vastuse. Kõik, mida teeme, teeme selleks, et meil kõigil oleks siin parem elada.

Reinu Eestis on koht kõigile. Seal ei ole keegi liiga väike ega tähtsusetu, igaüks võib oma mõtetest rääkida ja tohib välja paista. Selles Eestis kuulub võidukarikas neile, kes hoolimata tagasilöökidest või suurtest saavutustest, on hinges jäänud lihtsaks Eesti inimeseks.

Palju õnne sulle, lihtne maainimene Rein!