Oli arusaadav, et toimub midagi väga suurt, teleriekraan oli pidevalt lahti, aga esialgu oli tunne, et sündmuste epitsenter jääb siiski meist kaugele. Janajevi värisevad käed pressikonverentsil aitasid taibata, et sellest putšist ei saa midagi edukat tulla.
***
Kui 21. augusti varahommikul uhkes üksinduses mööda Tartu–Tallinna maanteed kodu poole vurasime, hakkasid siin-seal tee ääres silma tugevad roomikujäljed.
***
Kuivatit meil veel ei olnud, nii olid autogaraaži ehitusplokkide peale pandud restid ja nende all andis sooja kiirgur. Sellepärast tuli seal iga paari tunni järel teri segamas käia. Vastu hommikut seda tehes kuulsin mingit arusaamatut pidevat müra.
***
Leningradi parteikoolis õppinud peresõber jooksis mööda õue, neelas konjakit ja korrutas, et nüüd on läbi. Läheme kõik Siberisse. Ülo Nugise haamrilöök ei rahustanud teda põrmugi.
***
Tunnistan nüüd üles, et see mõtlematu loll kumminuiaga olin mina. Andke mu noorusrumalus andeks!
***
Olime meile kevadel tagastatud talu juurde kartulid maha pannud, need olid tollal justkui ellujäämise sümboliks. Kartul oli kasvanud ilus, majas oli veel väljakolinud elanike asju ja lõhnu. Istusin majatrepil, õnnelik ja elevil oma ootamatult kaelasadanud talu, vabaduse, kolme väikese lapse ja kartulipõllu üle.
