Kooli suures aulas algas mõlema klassi kehalise tund. Tüdrukud hööritasid saali teises pooles rõngastega. Poistele rippus laest neli-viis poksikotti ja õpetaja tõi kümmekond paari poksikindaid. Ego kinnastas end kohe ja hakkas klassi näitama. Tundus, et rõngastega hööritajad saali teises pooles olid täitsa sillas. Õpetaja, olles veendunud, et Ego poksida oskab, jättis tema meile õpetajaks ja läks ära. Kõik poisid, kellele Ego kindaid pakkus, heitsid selili ja tõstsid käpad püsti. Ego tõi mulle kindad, võtsin need vastu. Mul polnud varem päris poksikindaid käes olnud, kuid kaljult otse kuristikku ma ei astunud. Minust paar aastat vanem naabripoiss käis pealinnas tööstuskoolis ja poksitrennis, ning paksud karvamütsid rusikate ümber mässitult oli päris kõvasti klobitud.

Ego andis esimese tuuri mulle alakehasse, lootes, et kõõksatan kohe ära. Kui ta hetkeks nagu jahmus, naksasin vasakuga välkkiirelt tema paremat põske, nii et pea märgatavalt tagasi nõksatas. Pealtvaatajatelt kostis "ohoo!"... Uskusin, et ta raevub, ja nii oligi. Nüüd tulid sellised seeriad, et minust oli saanud poksikotina tatsuv karu. Võisin teisele saalipoolele väga kehv välja näha. Mu huul veritses, veremaitse oli suus. Kinnaste vahelt piiludes märkasin, et väsimusest olid Ego kindad lohakalt alla vajunud. Minu paremsirge haamerdas vastasele kesknäkku. Lööki läks tahtmatult kaasa õla ja keha jõud. Ego varises põrandale nagu niidetult. Meie klassi poiste leerist kostis, et nüüd luuletaja lajatas…

Pärast asus õpetaja mind „risti lööma“, kui ütlesin, et pidin valima, kumb meist põrandal lamab. Võeti ristilt alla...