Et kapsas oli eestlase toidulaual väga oluline toit ja hapukapsas talvel oluline vitamiiniallikas, siis juba 19. sajandi kalendritavades pöörati kapsale tähelepanu sama palju kui viljale.
Saksamaal pööras kapsapäid Bartholomeus, meil eestindatud Pärtel.

Pärtlipäevaks oli lõpetatud humalakorjamine ja Lääne-Eestis linad kitkutud.
Lääne-Eestis ja saartel oli pärtlipäev vähemalt viimasel kolmel sajandil ka lambaniitmise päev ja viimane päev, mil sokku tappa.

Pärtlipäev on olnud ka üks levinumaid meevõtu alguspäevi.
Pärtlipäeval oli keelatud külvata. Seda tohtis teha enne ja pärast pärtlipäeva. Arvatavasti kehtis keeld sellepärast, et taluinimesed üle pika aja endale põllutöödest vaba päeva võtaks ega ennast ära kurnaks.

Seevastu oli pärtlipäeval õige aeg teha lehiseid ehk lambavihtu. Need valmistati lammastele toiduks peaaegu igasuguste lehtpuude okstest, aga rohkem siiski kase-, saare- ja vahtraokstest. Veel 20. sajandi alguseski ei jätkunud lammastele talvetoiduks heinu ja lehised olid talvel nende peatoit.

Vana pärimuse kohaselt külvatakse pärtlipäeval taevast seeni, nii et selle järel algavad seenekorjamispäevad. Seenele tasub tõesti minna, seda enam, et tänapäeval ei hoia talutööd inimesi kinni, neil on palju rohkem vaba aega ja seega aega rohkem seenel käia. Pärtlipäevast alates võis ka pähkleid korjata. No metsikult kasvavaid sarapuupähkleid meil peaaegu enam ei ole.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses peeti pärtlipäevadel pidusid ja toimusid laadad, sest augustis sai juba mitmesugust aiakraami müüa.
Pärtlipäevast algasid Eestis hallad.
Pärtlipäevaks lahkusid pääsukesed.