Kunstnik Lembit Sarapuu on omamoodi müstik – ma ütleks, et ta on füüsiline müstik. Maag, kes kogeb maailma läbi füüsilise võlukunsti, läbi naiste ilu, läbi looduse, läbi meheliku jõu, elujõu. Kunagi on ta kõvasti sporti teinud, poksinud, füüsiliselt kõvas vormis olnud. Mingis mõttes on see ka enese loodud poeetiline-kujundlik kunstnikukuvand: mees nagu muiste – mees, kes ei kannata nõrkust, allaandmist; kes peab kunsti ja tööd – pühendumist – niisama mööda kulgevast elust ülemaks.