Kohtume Olev Remsuga tema stammkohas, rahvusraamatukogu kohvikus. Remsu on nagu energiapall ja jutumasin, tal on kogu aeg hoog sees.
Sul sai esimesest raamatust "Homne karikakar" nüüd...
Nelikümmend viis aastat!
Mida see sel hetkel sulle n.ö poisikesena tähendas?
Oi, poisike ma polnud - vähemasti mitte vanuse poolest, võib-olla aru, käitumise ja mentaliteedi poolest. Tulin toona parajasti loomi vedamast, olin suur loomavedaja vanasti. Kuna muud töökohta polnud, siis hakkasingi professionaalseks loomavedajaks, minust sai isegi ešeloni ülem. Päris kõva proff!
Kas Venemaa avarustesse?
Venemaale vähe, peamiselt vedasin Usbekistani, Tadžikistani, Kasahstani, üldse Kesk-Aasiasse, Kaukaasiasse, aga natukene ka Venemaale, Siberisse. Enne seda oli mul Loomingus suur lugu ilmunud. See andis julgust saata tekst Loomingu Raamatukokku. Lasin enne masinakirjutajal ümber tippida, sest ma ise tegin trükkides palju vigu.
Saatsin käsikirja Loomingu Raamatukokku ja panin ise Usbekistani. Tavaliselt kestis sõit sinna 21 päeva, aga tookord läks 27 – seismist oli rohkem kui liikumist, väga aeglaselt sõidavad need rongid...
Oli see sinu jaoks ränk töö ja rahateenimine või pigem seiklemine?
Tööd ei olnud seal peaaegu mingisugust! Kui hoiad vagunid puhtad, mullikad on joodetud-söödetud – vedasin mullikaid – siis tööd oli maksimaalselt poolteist tundi päevas. Ülejäänud aja sai kõlgutad jalgu loomavaguni uksest välja ja imetleda loodust. Mul olid raamatud ka kaasas. Öösel küll valgust polnud, aga päeval sai lugeda. Tundsin end seal väga mõnusalt.
