Eesti oma mood lähtus pikki aastakümneid Pariisist, käis läbi “Moskva seltsimeeste” valikute ja puudutas miniseeliku-piiri, kus sukad tuli aluspükste külge õmmelda. Moekunstnik ja õppejõud Piret Puppart on piisavalt noor, et mäletada, kuidas tema vanemad hambaharja ja klooriga teksasid heledamaks kulutasid ning niidisokke üles harutasid, et hästi peenetriibulisi suvekampsuneid kududa.
Piret ehk professor Puppart on käinud läbi ka terve Eesti moe ajaloo, eriti põhjalikult selle viimase sajandi. Koos samuti EKAs töötava Anu Ojaveega on ta avaldanud raamatu "Eesti moe 100 aastat". Kõik see annab talle aluse ja julguse öelda hinnang nii moele tervikuna kui ka selle erilistele ilmingutele Eesti liigagi suurte muutustega lähiajaloos.
Eestlane püüdles uute moesuundade poole juba siis, kui kirikus oma kihelkonna inimestega kokku sai ja kellegi käes näiteks teistsuguseid kindaid silmas. Ta küsis neid üheks päevaks endale – see oli viisakas, samas piisav aeg, et kirikinnaste moeline info perest perre edasi kanduks.
Enne ajakirjanduse tulekut levis (moe)teave siiski väga visalt. Pikitriibuline seelik, mis Põhja-Eestis muutus valdavaks juba XVIII sajandi keskpaiku, osasse Lõuna-Eesti kihelkodadesse ei jõudnudki – enne tuli linnamood peale.
Linnamood liikus ajakirjanduse vahendusel aga juba väga kiiresti. Aasta oli see lõtk, mille jooksul Euroopa moepealinnades sünnitatu juba maailmajao äärealadele jõudis. Piisas ju "šniti võtmiseks" vaid mõnest mujalt siia jõudnud moeajakirja eksemplarist.
