| FILM |
Eesti portreefilmidele on järgmisel aastal oodata täiendust – ideekonkurss kuulutati hiljuti välja. Aga kuidas hea linateos valmib? “On määrava tähtsusega, millisest uksest inimene kaameraga sisse astub ja kelle filmimiseks välja valib,” pakub režissöör Kersti Uibo.
See võib tunduda lihtne, aga valmis kujul vastuseid pole kusagil olemas ning iga filmi teekond on ainulaadne ja kordumatu. Dokumentaalfilmide režissöör Kersti Uibo ütleb, et dokid on aja märgid, jäädvustavad seda, kuhu kergelt sisse ei pääse.
Uibole meenuvad esmalt stseenid Mark Soosaare filmist “Isa, poeg ja püha Toorum” (1997). „Näen hantide šamaani ja ta naist. Vana mees ja naine on kokku kasvanud kui oksad puul. Olen neil inimestel justkui külas käinud, nende juures söönud-joonud. Ja kuigi suhu ei saand midagi, jätsid nad mu hinge jälje. Seda tänu Soosaarele, keda soojalt vastu võeti ja usaldati,“ selgitab ta.
