Natura alad on kogu eksisteerimise aja olnud ka metsaomanike ja riigi vahelise vaidluse objektiks, sest metsaomanikud, kelle maadele on määratud Natura 2000 kaitse, seega ka metsamajanduslikud piirangud, saavad kitsenduste eest vaid minimaalset toetust, mida ei anna võrrelda majandamisest saadava tuluga. Nüüd tuleb tagatipuks välja, et piirangutele vaatamata on Natura aladel ikkagi majandatud metsi intensiivsemalt, kui oleks tohtinud. Õigemini – majandamisel pole justkui hinnatud raietega kaasnevat keskkonnamõju.
Ent mida väikemetsaomanik nüüd sellest peaks arvama, kui riik pole euroliidu silmis oma tegevusi korrektselt teinud, Eestil lasub vastutus ja ähvardavad sanktsioonid, aga tema tegevust oma metsas on kogu selle aja vältel ainult piiratud? Tundub ju ebaõiglane.
Ees ootavad pikad vaidlused liikmesriikide ja Euroopa Liidu juhtorgani vahel, sest ELi loodusdirektiivi on tõlgendatud erinevalt. Välja paistab äärmiselt bürokraatlik – hinnata kaitsekorralduskavade või kaitse-eeskirjade keskkonnamõjusid –, ent nagu ELis ikka, on asi põhimõttes.
