| Piibujutt | Kõrveküla |
Kui kolhoose eraomandiks ümber korraldati, anti praak- ja tõbised lehmad kunagiste talunike järglastele tagasi, sest ega üle 50 aasta rendil olnud lehm võinudki enam väga kõbus olla…
Kõrveküla mees oli hakkaja. Tema oskas tõbistest head vorsti teha, uusi lehmi ja mullikaid osta ning varsti oli tal 15 tublit piimaandjat laudas. Elu hakkas edenema, piim viidi kuulsa ärimehe kombinaati, aga raha ei tulnud. Kõrveküla mees läks tuttava, kolhoosijärgse suurtalu omaniku juurde, kel üle 500 lehma ja kurtis muret. Too ütles sõbramehe poolest, et ta saadab sõna, ärgu piimaauto enam tulgu ja raha saabub. Kõrveküla mees tegi nii, kuid ei tulnud raha ega piimaautot. Et piima sisse mitte uppuda, pidi jälle auto kutsuma.
Läks kuus kuud, kuid raha mitte sentigi. Kõrveküla mees otsustas isiklikult ärimehel nööbist kinni saada, sest rikas mees, kel on jaht, helikopter ja kapis seitse-kaheksakümmend banketiülikonda, mõistab, kui olukorda selgitada. Tal õnnestuski ärimees autosse istumiselt ootamatult tabada. Viisaka inimesena kuulas ärimees teda kaastundlikult ning tõdes lohutavalt, et ilma rahata on tõesti võimatu elada. Aga vaadake, kui tahate lehma pidada, peab ikka omal ka raha olema…
Sarnaselt Kõrveküla mehega said tollel ajal tuhanded väikefarmerid üle Eestimaa õigust kaitsvatelt instantsidelt teada, et nad on oma töö ja vara vabatahtlikult loovutanud ning seda pole ärimehed mitte varastanud, vaid see on nende endi halb äririsk olnud.
Tarkus tuleb tasapisi.
