Eestis on vähe inimesi, kes riigi toimimist eri vaatenurkadest nii põhjalikult näinud kui teie. Kas see kõik ei pannud presidendiks kandideerimises kahtlema? Või oli ikka nii, nagu president Kersti Kaljulaid ütles, et kui riik kutsub, siis ei saa sellele "ei" öelda?

Kõige tihedam riigi nägemine oli ikkagi siis, kui ma olin riigikontrolör. Selles ametis istud sa kogu aeg ka valitsuse istungitel ning ja näed ja kuuled kõike. Kui iga minister teab võib-olla oma lõiku, siis riigikontroll peab teadma praktiliselt kõigest midagi.

Aga ma ei tea, palju see aitas kaasa minu jah-sõnale. Võib-olla see pigem aitas kaasa sellele, et minu poole pöörduti ka ametlikult. Eks sellest tulenevalt arvati, et mul võiks olla need omadused, mis presidendiametiks vajalikud on.

Kas te olete ka püsimatu inimene? Viimastes kohtades olete te olnud alati ainult ühe ametiaja, kuigi oleks võinud olla kauem.

Eks need on kõik olnud valitavad ametikohad – see tähendab, sind valitaksegi viieks aastaks. Tänapäeval on viis aastat väga pikk aeg ja noored inimesed vahetavad töökohti palju kiiremini. Küsimus ei ole rahutuses, vaid pigem selles, et töötad suhteliselt intensiivselt ja annad endast ära kõik ideed. Ning siis saad aru, et järgmiseks viieks aastaks sul nagu mõtteid ja ideid enam nii palju ei ole.

Seepärast olen öelnud, et presidendiameti puhul, kuigi see eeldab muidugi põhiseaduse muutmist, võiks ametiaeg olla seitse aastat ja ühe korra. Praegune maksimum 10 aastat on võib-olla liiga palju.