| KOLUMN |
Käisin eelmisel nädalal ujumas. Praegu on ujulates nädala sees külastajaid võrdlemisi hõredalt – ainult mõni üksik väga tõsine harrastaja, kes pead ka kaks basseinipikkust veest välja ei tõsta, ja paar pensionäri, kes väärikalt omas tempos paarutavad.
Valdav osa külastajatest olid hoopis ujuma õppivad koolilapsed. Kui ujumine ise möödus sündmustevaeselt, siis mõnevõrra huvitavamaks läksid asjad riietusruumis. Seekord ei olnud isegi ükski eukalüptipervert oma aromaatsete õlidega sauna ära pilastanud, aga meelde jäi laste katkematu jutuvada – nad kõik rääkisid põlevil silmil ühest ja samast asjast.
Ei, see ei olnud kassipoeg, uue maitsega näts, nõme õpetaja ega isegi mitte Suure Hadronite Põrguti katsete käigus tehtud teaduslikud läbimurded. Nad kõik rääkisid telesarjast “Squid Game”.
