Koprad on kõrget veeseisu kasutades kaldalt põõsaid lõikamas käinud. Vesi jões on sogane, seda põhjustas nii sadu kui jõkke suubuvad kraavid. Olin jätnud kummikud jalga panemata ning ühel hetkel ei õnnestunud enam kuiva jalaga piki kaldaäärt edasi minna. Aga piisab paarist sajuta päevast, küll siis jälle saan.

Silmad otsisid metsasihtidel käies händkakku, keda viimasel ajal on vahel õnnestunud kohata. Seekord kahjuks meie teed kokku ei viinud. Ja mitte ainult kakuga, vaid isegi väikseid linde polnud kuulda ega näha. Miks küll on viimasel ajal linde nii väheks jäänud? Kuhu on kadunud varem nii tavalised musträstad, keda võis maapinnal sügislehti puistamas näha, sealt toidupoolist otsides? Miks jääb aasta-aastalt metsalinde vähemaks, miks hiljuti põllul peatuma jäänud laululuikede seas polnud ühtki noorlindu?

Olen viimasel ajal pidevalt kogenud, kuidas liigirikkus looduses väheneb. Eriti torkab see silma metsalindudele mõeldes, aga ka osade suvel nähtud liblikate hulgas olen kohanud varasemast vähem, läinud suvel mitte kordagi, näiteks imekauneid admirale, kes teada olevalt on kaugelt tulnud rändliblikad.

Loodus vaesub iga aastaga, liigirikkus kahaneb, mõned liigid kaovad sootuks. Kui suurt rolli selles vaesumises mängib inimtegevus ja kui suur on kliimamuutuste mõju, pole päris selge. Minutaolistel vanematel maainimestel on olemas veel mälestused eelmise sajandi keskpaiga või paarikümne aasta tagusest looduskeskkonnast. Pimedas novembrikuus on aega sellele tagasi mõelda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid