Piret Tali: tagatoa otsustusvõimetus on esimesest naispeaministrist jätnud haleda varju sellest, kes ta võiks olla

See meie “tubli tüdruku sündroom” on tegelikult lõks – et peab oma haridusest või ühiskondlikust positsioonist hoolimata olema meeldiv, osavõtlik, hooliv, ilus, õigesti riietatud ja treenitud ning toituv, tasakaalus era- ja tööeluga naine.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Ehkki meie kesk- ja kõrgkoolides on tüdrukud enamuses, tundub, et naiste emantsipatsioon on 30 aastat vabas riigis ikka veel nõrgavõitu. Iga arukas naine peaks justkui istuma korraga kahel toolil. Ühelt poolt otsima õigustusi, et miks ta on see, kes ta on, seal, kus ta on. Ja teisalt paluma vabandust oma valikute pärast, et ikka naisena või naiselikult mõjuda.

Ma ei kujuta hästi ette, et isegi Margaret Thatcher, kui ta 1979. aastal kaheks kümnendiks brittide peaministriks sai, oleks selle dualismi käes nii palju vaevelnud. Kuigi tema ju sisenes oluliselt meestekesksemasse maailma. Thatcher oli otsusekindel ja enda reegleid kehtestav, ehkki kokkas oma kodus valitsuskabineti liikmetele. Mees köögis polnud ju toona mõeldav.

See meie „tubli tüdruku sündroom” on tegelikult lõks – et peab oma haridusest või ühiskondlikust positsioonist hoolimata olema meeldiv, osavõtlik, hooliv, ilus, õigesti riietatud ja treenitud ning toituv, tasakaalus era- ja tööeluga naine.

Esiteks toodab see end iga hinna eest tõestada püüdvaid perfektsioniste, kes end ühel hetkel ribadeks peenestavad. Teiseks toodab see isiksuslikus plaanis haledaid varje sellest, kes need naised võiksid olla. Nende potentsiaal jääb avamata ja kasutamata. Nagu oleks keegi võtnud inimeselt vabaduse olla see, kes ta on.