Ega toimuvat niisama pealt vaadates saagi aru, mis suunas me nüüd siis liigume. Kui kaugel on terendamas üksikisiku(te) pankrot(id)? Olen ma astumas nende 600 000 vaese hulka, kes peavad riigilt majandustoetust taotlema või jään selle piiri taha, kes peavad omal jõul hakkama saama?
1972. aastal sündinud lapsena olen lasteaiast peale saanud ideoloogilist ajupesu. Ma tean, millal tuleb pühitseda oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ja olen kursis sellega, kuidas vallutada telegraaf, raudteejaamad ja raadiovõrgud. Kuid selmet maksma panna oma soov, rahva tahe, masside mäss, olen ma ikkagi eurooplane. Ma ei tee midagi. Kui, siis kobisen vaid sotsiaalmeedias ja poen siis oma nurka tagasi.
