Olümpiamängud on juba rohkem kui sada aastat olnud maailma spordipidu number üks. Samas tähendab nende kajastamine ajakirjaniku, eriti aga meeskonna juhi jaoks sadat lahendamist vajavat muret, aga ka pikki tööpäevi, vähest und ja muidugi närvipinget. Lisaks omalaadset vaimset vastutust selle eest, kuidas Eesti sportlastel läheb.

Marko Kaljuveer, üks Eesti spordiajakirjanduse legende, on olümpiamängudelt reportaaže teinud ja ülekandeid korraldanud juba veerand sajandit. Eelseisvad mängud on talle kaheteistkümnendad.

***

Kui seda tööd on nii pikalt tehtud, kas siis teatavaid tüdimuse ilminguid pole märgata?

Ei, vastupidi. Ei mingit igavust – iga sportlik jõuproov, saati siis veel suurvõistlus, on ju erinev. Võin pigem väita, et olen aastate ja ülesannete lisandudes muutunud oma ametis veelgi kirglikumaks.

Võib-olla on asi ka selles, et kui algul tegutsesin vaid ajakirjanikuna, siis edaspidi, nii ETVs kui nüüd Kanal 2s, on mu mänedžerioskused uut hoogu saanud. Pean ju oma ametis olema mees nagu orkester – juht, produtsent, jurist, reporter – ja lisaks väga hea pingetaluvusega. Palju määrab muidugi kogemus. Nende aastate järel juba tean, millal ja kus võib midagi juhtuda. Negatiivset, aga loodetavasti rohkem ikka positiivset.