Marginaalsus, see kummaline sõna, tähendas mu jaoks läinud sajandi seitsmekümnendail midagi sellist, mis eristas üksikut massist. Marginaalil oli oma hääl ja see oli kuuldav. Praegu tundub, et kõik on marginaliseerunud. Miski ei eristu. Hääl on, aga see on nagu tapeet, mida ei märka. Või märkad ehk siis, kui seda maha kistakse. On niisamamoodi nagu kultuuriga, mis esiuudiseks jõuab vaid siis, kui on negatiivset sõnumit.

Heliloojad ja dirigendid on rääkima hakanud, et kõige ilusam muusika on vaikus. Missugune oleks maailm siis, kui biitlid oleksid vaikinud? Kui Mozart oleks mõelnud, et ilu on vaikus? Üsna selge, et mõtete avaldamisel on nende pärale jõudmiseks tähtis ka hääl ja selle toonid. Mõtlen, kes võiks olla see tuntud poliitik, kes ilusa häälega rumalat juttu ajab ja just häälega hääli võidab. Pagan võtaks, ei tule pähe. Või ma ei oska enam kuulata?