Argipäev dementse eakaga: “Õudne hirm oli kogu aeg.”

Dementsus on maailmas üha suurenev probleem. Ka Eestis mõjutab see iga päev kümnete tuhandete inimeste elu. Nende olukord on keeruline. Ühelt poolt peetakse loomulikuks, et vanemast peast läheb inimene väheke imelikuks. Teisalt on see ikkagi ka kuidagi häbiväärne ja piinlik, tõdeb ema tõbe lähedalt näinud Heidit Kaio. Ning raskemal juhul tähendab dementse hooldamine tema lähedasele ööpäevaringset pinget ja ühtlasi sissetuleku kaotust.

“Emal oli kujutletav elukaaslane ja ta elas lossis. Kas su lossil aed ka on, küsisin, kui läksin teda vaatama. ”Muidugi, kas sa ise ei näinud siis või?“,” räägib Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio (50) oma ema aastatepikkusest haigusest, mida saatsid paranoiad ja luulud.

Tütar mäletab ema Helgit tõelise kuningannana, haritud ja peene daamina. Ema elas Tartus, tütar perega Tallinnas. “Helistasime. Aga tasakesi, eriti pärast ema viimase elukaaslase surma hakkas ta kapselduma, hoidis omaette. Kui ta kord jõuludeks meile ei tulnud, taipasin, et miskit on viltu,” meenutab Heidit.

Peagi hakkas ema ajama kummalist juttu: teda jälitatakse; ta ei võtnud telefonitoru hirmus, et teda kuulatakse pealt. Teleka lülitas välja, sealtkaudu jälgitavat tema tegemisi. “Emale tekkis kujutletav elukaaslane. Läksime perega tema juurde lõunasöögile, ema oli katnud lauas koha ka oma kallimale ... keda ei olnud olemas,” räägib Heidit aina suuremast kimbatusest.

Kui Heidit läks ema nädal hiljem vaatama, siis ema ust lahti ei teinud.