Granaatõunafarmi naispere näitas meile, kuidas küpsetatakse Usbekistani kohalikku leiba. Kuigi tingimused selleks tundusid meie mõistes šokeerivalt ebasanitaarsed, maitses kohalik kuum nisuleib imeliselt hästi.

Külastasime granaatõunatootjat Usbeki külas. Meie mõistes meenutab see tavalist majakest täiesti tavalises külas, mille kitsukeses tagaaias kasvab sadakond granaatõunapuud, lisaks paar viigipuud, mõned viinamarjad, pisike lapike köögivilja jaoks (kartulid, kõrvitsad, sibul jms), korralik kasvuhoone, abihoone ning kelder.

Grupilpildilt tundub, et kõik on hästi:

Maalehe 2. reisigrupp.

Praktilised nõuanded. Kuidas ehitada maja:

Siit need eestlased tulevad mürinal kõik:

Maalehe reisisellid esimesel farmikülastusel.

Vurinal valmivad mütsikesed:

RAHAVAHETUS: Veel Eestis olles selgus, et Usbekistani kohalikku raha somme meil ei vahetata. Küll aga pidi seda saama teha kohapeal ja ilma eriliste muredeta. Me ei ütleks päris nii…

Rahavahetus.

Muidugi kihutas Maalehe reisigrupp kohe vaatama, kuidas läheb elu kohalikus talus.


Leivategu:



Teine grupp on jõudnud siidiusside juurde. Selline on siidiussikonserv:

Siidiussikonserv.

Maaleht saabub, pasunad hüüavad:



Esimese reisigrupi jooksvad pildigaleriid:

Giid Toomas Kümmel räägib, mida oodata: