PIIBUJUTT | Kelle kord lusikaid puhtaks lakkuda?

Tallinn

Lugu juhtus viiekümnendate lõpupoole minu armsa memmega. Memm müüs Tallinna Keskturul lõngavihte. Kaup läks hästi, sest temal olid kindlad kunded, kes teadsid, et lõng oli oma lammaste eriti pehmest villast, mida Valgejõe villaveskis tol ajal kedrata sai.

Memme kõrvallauas müüs kaugemast külast tuttav naine, Tanuva Olga, mett ja õunu. Meeostjatel oli oma taara — purgid, kausid, jm –, kuhu Olga meeämbrist poolhangunud mett ühe suure ja teise väiksema lusika abil tõstis.

Selline protseduur olnud üsna tülikas mökerdamine. Ja iga kord, enne järgmise kliendi teenindamist, lakkunud Olga mõlemad meelusikad korralikult puhtaks. Mõned meeostjad olla järjekorrast pead vangutades lahkunud, aga uusi ostjaid tuli ikka.