Leib küpseb ahju seina küljes.

Usbekid söövad üldse palju nisuleiba, aga on vaatamata sellele väga saleda joonega rahvas. Nad ise ütlevad, et asi on nende leiva tervislikkuses — sinna sisse ei panda üleliigseid aineid. Ainult vesi, jahu ja sool ning kõike piisavas koguses.

Granaatõunakasvataja Ahmedi minia rullib usbeki leiba, vajutab sellele peale lillemustri ning asetab taigna ümmarguse puki otsa, kus leiva alla jääb omalaadne „pajakinnas“. Teine, vanem naine, kes hiljem selgus et, on Ahmedi abikaasa, surub käe „pajakindasse“ pritsib seda veega ning virutab siis taigna vastu tandooriahju siseseina, pritsib sellele vett ja katab tandoori kaanega.

Sellise templiga vajutatakse leivale muster, mis on ilus, aga hoiab ka ära õhumullide tekkimise küpsemise ajal.

Juba hetke pärast võetakse märja käega ajust välja küps ja ülimaitsev ning kauni kujundusega lame nisuleib.

Usbekid armastavad väga oma nisuleiba — seda pakutakse siin igal sammul, kuid üksi pole neist maitsenud nii hästi, kui värskelt ahjust võetu.

Valminud leivad asetatakse restile jahtuma.