MAALEHT USBEKISTANIS | Uhke karakullkasuka hinda maksavad vastsündinult tapetud talled ja kõrvadeta koerad

Otse mägede jalamil asub üks paljudest karakullilammaste kasvatustest. Lahke pererahvas on nõus Maalehe reisisellidele oma elu ja äri tutvustama. Ausalt öeldes läheb minul küll silm niiskeks ja käsi sirutab taskuräti järele ning seda mitmel erineval põhjusel.

Usbekistanis toetab riik karakullammaste kasvatust mitmeti: soovijale antakse stepis 700 hektarit maad ja 200 lammast.

Samale maale on võimalik panna püsti ajutine või ka jääv kodu ja hakata karja määratud maa-alal siia-sinna toiduotsingule suunama. Lambad on märgistatud kindlate värvidega, sest vahel karjad segunevad kogemata või sihipäraselt.

Suurema karjaga on lihtsam liikuda. Igas karjas on vähemalt paar kitse, kuna väidetavalt ei olevat lammastel suunataju, mis aga kitsedel olemas ja nii jõuavad nad lõpuks ikka koju. Lisaks on karjusel abiks koer või paar. Enamus aega on loomad stepis ja koju aetakse nad spetsiaalsesse aedikusse vaid siis, kui nad viimaseid päevi või nädalaid tiined on.

Usbekistabis on pered suured ja nii on karjakasvatus stepis üks võimalus noorel perel oma elu alustamiseks. Riikliku lepinguga tuleb kaasa kindel norm, kui palju nahku on vaja igal aastal toota ja kõik, mis suudetakse üle normi saavutada, jääb perele.

Kui vaadata tingimusi, milles noor perekond elama peab, ei paista, et midagigi üle jääks — pigem tuleb puudu.

Pere, kus on naine, mees ja mitu väikest last, elab kesk tühermaad püsti pandud majakeses, mis on ehitatud savi ja põhu segust ja näeb välja pehmelt öeldes tagasihoidlik. Madalate lagedega pimedate tubade muldpõrandaid katavad üksikud vaibad. Näha on paar kausikest, pliit, pott, teekann, käterätik, kott riisi ja paar pudelit õli.

Magatakse põrandal, kus on igaühel vatitekk ja padi. Kõik on väga puhas, aga vahendite puudus ja viletsus hakkab silma teravamalt kui kusagil mujal.

Välikäimla on lihtne auk maa sees, mida ümbritsevad kolmest küljest kividest laotud seinad. Ust ega ühte seina pole — end kergendades saab suunata pilgu kaugele steppi.

Koer on tööloom, mitte sõber

Hoovis on näha mitmeid suuri koeri ja nende kutsikaid. Neid kasutatakse lammaste kaitsmiseks ja karjatamiseks. Kui saabume, näen silmanurgast olukorda, mis mind tõsiselt üllatab: peremehe ja suure koera vahel on mingi arusaamatus. Koer ründab kurjalt oma enda peremeest ja viimane viskab teda mitu korda kiviga.

Koertest veel nii palju, et neil lõigatakse kutsikatena ära sabad ja kõrvad. Väidetavalt selleks, et hundid ei saaks neid millestki haarata.

Tuhanded talled sünnivad, et surra

Karakullamba nahk on kõige kvaliteetsem kui tall, kellelt see pärineb, on emaüsas enneaegselt surmatud. Tuleb välja, et see on täiesti tavapärane praktika — tiined uted saavad õigel hetkel süsti ja sünnitavad surnud talle. See nülitakse ja lihakeha visatakse minema — seda liha ei saa enam süüa, aga kõige kallim nahk, millest vägevaid mütse ja kasukaid valmistada, on toodetud.

Sellise tallekese vill ei ole mitte lokkis, vaid täiesti sile.

Natuke odavam on nahk siis, kui tall on ise sündinud ja tapetud esimestel elupäevadel — veel enne kui karvastik lokki tõmbub. Paarinädalane tall on juba tugevalt lokkis villaga ja tema nahka saab kasutada odavamat sorti esemete valmistamiseks.

Nende tallede liha, kes tapetakse peale sündimist, süüakse ära kas oma pere või tuttavate poolt, müüakse ka ümberkaudsetele soovijatele. Farmikülastus ei jäta ruumi mitmetimõistmisele — karakullkasukas on luksuskaup, mis jõuab lettidele vere ja kannatuste hinnaga.