Tänu veele on siin mägedes lopsakas loodus, et mitte öelda lausa mets. Sellist loodust pole me Usbekistanis veel kohanud. Talu õue läbivat jõge on võimalik ületada mitmeid sildu pidi ja otse ojakese kohale on seatud siinkandis populaarne lamavoi, millel mehed end kohe sisse seavad.

Kui oleme end toas sisse seadnud, sööme lõunat ning suundume piki oja mägedesse matkale.

Kõikjal sugulased ees

Noorperemees kepsutab ees ja palume õige pea tal tempot aeglustada. Näeme mitmesaja aasta vanust mooruspuud, mis suuruselt meenutas Eestis kasvavaid põlispuid. Olgugi, et neljaks murdunud ja kaunilt jõe kohal kaardus, tundub uskumatu, et veel mõni tund tagasi ei suutnud me siinmail sellist lopsakust ette kujutada.

Usbekimaad avastamas

Puude all kasvamas erinevad rohttaimed, igal sammul õitsvad pirni-, õuna- ja erinevate pähklite puud. Jõuame esimese „mäekese“ otsas asuvasse talu hoovi, kus on meie teejuhi venna kodu. Ümberringi laiuvad mäed ja avarus, mis pikitud paari lambakarja ja mõnede veistega ning mõningate elektriliinidega.

Mägedes asuvas külas elab kokku umbes 500 inimest, kellest enamik on tema sugulased.

Näeme, kuidas valmistatakse kohalikku briketti — kausis vormitud lehmakoogid ja muud väljaheited on laotud ritta päikese kätte kuivama. Lisaks on seal isetehtud pesumasin: suur betoonist vann, mille sees hiigelsuur punane vaip — ühe voolikuga vesi sisse, teisega välja.

Usbekimaad avastamas

Ära eksida pole võimalik, sest matkarada kulgeb mööda mägioja. Selgus, et oja ei ole siin mitte aastaringi. Tavaliselt märtsist kui lumi mägedes sulama hakkab kuni juuni-juulini, mil see sootuks kokku kuivab. Aastad ei ole vennad — nii õitseb elu siin mägedes, kuid on selgemast selgem, et vesi on siin väga oluline.

Meile jõuab järele vanem naine, kes ergutab pulgaga enda ees astuvat eeslit. Eeslil on seljas kaks suurt valget kotti. Hiljem selgub, et oleme kõndimas paralleelselt tema aiamaaga. Ootamatult hüppab muidu pigem rahulikult liikunud mammi kõpsti üle aia ja vinnab kotid kaasa.

Jääme huviga ootama, mida täpsemalt siis eesel kotis kandis — selgub, et seal oli kohalik „kuivatatud väetis“.

Nina olid mullast välja pistnud juba kartulid ja sibulad, kuid ilmselt oli mammil veel miskit plaanis aiamaale külvata.

Mõnesaja meetri pärast orus on mees ja naine samuti aiamaal askeldamas ja kui küsime, mida siin kasvatate, saame vastuseks „tomateid ja kartuleid“. Võib öelda, et usbeki rahvustoit on liha, eriti lambaliha, kuid ka köögiviljad, eriti just eelpool mainitud, on au sees. Lisaks muidugi kõikvõimalikud sibulad ja maitsetaimed — petersell, koriander, sibul, till. Ühtegi killukest maad siin sööti ei jäeta — kõik on kasutuses.

Usbekimaad avastamas

Lummavad vaated

Kuna lehmad-eeslid ja muud pudulojused jalutavad siin suhteliselt vabalt, siis on aiamaad ja muud alad, kuhu loomad pole oodatud, kaitstud kiviaedadega, millele on lisaks peale sätitud kuivanud mandipuu oksad — teravate okste, võiks öelda isegi okaste tõttu, ei meeldi need loomadele ja hoiavad need eemal.

Mõnes kohas on terve meie raja äär palistatud kiviaiaga. Kohati on need turvatud saviga, kuid üldiselt on lapikud ent teravad kivid lihtsalt üksteise otsa laotud. Mitmel pool on näha, kuidas jõekest „juhitakse“ — näiteks kord aiamaale, siis jälle mööda matkarada edasi.

Usbekimaad avastamas

Hoolikalt jalge ette vaadates jõutakse lõpuks kaljujoonistusteni. Lummavad vaated igal sammul aitavad meelel puhata ning värsket mägede õhku endasse ahmida. Lõpuks suundume tuldud teed pidi tagasi hulk lummavaid vaateid mällu ja fotoaparaatidesse talletatud.

Tagasi jõudes saame maitsta värskelt valminud talle kurdjukki (sabarasv) ja maksa ning neere. Kuidas täpsemalt tallest õhtusöögi valmistamine välja nägi, saate lugeda edaspidi. Mööda õue ajavad jalgpalli taga neli väikest poisikest — võimatu öelda, kas on nelikud või ühe pere lapsed. Uurides, palju siin peres ka lapsi on, saame vastuse, et palju.

Peale rikkalikku õhtusööki suundume majakestesse. Toad on pimedad ning jahedad, kõik põrandad vaipadega kaetud. Maalehe reisisellide magusat und saadab mägioja vulin.

Muide — mõnel reisisellil avaneb võimalus magada ka oja kohale seatud voodil. Järjekordne muljetest tulvil reisipäev on veerenud õhtusse.

Hommik tervitab meid kukelaulu saatel, taustaks mägioja vulin. Tagasiteel mägedest alla on viimaseks küla majaks koolimaja. Bussi oodates kohtume eeslil ratsutava umbes 10aastase poisiga, kes teatab rõõmsalt, et tema küll kooli ei lähe, sest tal on täna vaba päev.

Nojah. Selline see eluke siin Usbekistani mägikülas on.