“See ei olnud ainult režissööri nõue, grimmiosakond tegi oma ettepanekud ja jälgis seda mustuse printsiipi hoolega,” selgitab Metsaviir. “Kui võtted olid juba alanud ja mingid fotod said avalikuks, siis inimesed kirjutasid ja küsisid, et miks me nii räpased oleme. Aga niimoodi elati keskajal. Igas kodus ei olnud vettki, solk visati aknast välja jne. Selles mõttes loodi meil küll väga tõepärane keskkond, kus näitlejana oli lihtne rolli „siseneda”.”

Paradoks seisnes selles, et pandeemia tõttu tuli samal ajal tihti käsi desinfitseerida ning olla tegelikkuses tunduvalt “pisikuvabam” kui vanas Tallinnas see üldse võimalik oli.

“See oli, jah, natuke nagu kahe teraga mõõk,” tõdeb näitleja.

“Ühelt poolt pead olema räpane ja nägema keskaegne välja, aga igal teisel sammul käsi desinfitseerima ja puhtust hoidma. Grimm oli õnneks ikka grimmivahenditega tehtud, päris maast võetud muda meile näkku ei määritud. Kolme filmi korraga üles võttes oli aga üsna raske jälgida, et nägu oleks kogu aeg parajalt must. Grimmikunstnik pidi oma pintslikesega kogu aeg järel käima. Või lapikesega, olenevalt sellest, kui räpast nägu parajasti vaja oli.”

Täispikka intervjuud filmitegemise tagamaadest ja Märten Metsaviiru mõtetest saab lugeda siit: Näitleja Märten Metsaviir: kes tahab, see saab. Ja kui ei saa, siis järelikult ei taha piisavalt