“Ema, Ukrainasse saadeti! — Pojake, sa püüa sealt dollareid osta!”

Täie veendumusega ütlen: Russki vojennõi korabl — idi na***i! Venekeelset roppust sisaldavad hüüatused ja pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks, ent just selle loosungiga T-särk kingiti Kiievis president Karisele.

Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Ent kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks? Kas on õige naljatada olukorras, kus inimesed kannatavad ning kodudest saavad varemehunnikud?

Mu kokast sõber räägib loo Kiievist.

„Metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”

Teine praegust aega iseloomustav tõestisündinud anekdoot on korjatud ühelt Venemaa teadetetahvlilt. Seal ripub kuulutus. Suurte tähtedega on kirjas „KADUNUD KOER!”. Selle all väiksemalt: „Reageerib hüüdnimele Tulevik!”