President Karis: “Maakelder võiks olla küll. Et seal kas või Anu Raua kombel juurikaid hoida!”
MUINSUSKAITSEPÄEV Vabariigi president Alar Karis käis EKA tudengitega koos bastionikäiku koristamas. Käes kolisesid ämbrid, jutt aga vedas ainiti selle peale, mis relvi peaks Ukrainasse juurde saatma.
EKA muinsuskaitseõppe tudengid (paarkümmend), mõned õppejõud (näiteks Oliver Orro töötunkedes), üks linnaosavanem (Monika Haukanõmm) nooblis jopes ja “Kesklinna” kiri üle büsti.
Jagatakse laiali labidad, ämbrid ja töökindad.
Moodustatakse inimkett, mis viib sügavale bastionikäiku, mille rootslased Põhjasõja ajal Pika Hermanni jalamile rajasid ja mis esimese Eesti Vabariigi ajal varjendiks kohandati.
„Kus see käik lõpeb?”
„Näe, seal!”
Oliver Orro näitab kaugusesse.
Bastionikäik on igasugu saasta täis, isegi mõõdistada on seda praegu raske, aga tulevikus peaks linnamuuseum siin oma väljapaneku avama.
Tuleb tähtis talguline
Märkamatult sigineb bastionivärava lähedusse paar süsimustades riietes sportlikku härrasmeest, tanksaapad klantsivad, nagu oleks tund aega tagasi poevitriinist võetud.
Sportlikel härradel läheb juhe krae vahelt kõrva, kui täpsemalt vaadata. See tähendab, et kohe peaks siia saabuma… Jah, seal ta on — vabariigi president Alar Karis, jopes, tossudes, töökindad käes.
Riin Alatalu, juuksed tuules lendamas, bastioni koristamise üks organiseerija, ameti poolest EKA dotsent ja ICOMOSi (Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu) asepresident annab ülevaate restaureerimisõppest EKAs.
