Aastatega hakkas see heategevuslike ürituste formaat natuke taanduma, üha vähem hakati iga toetajat nimeliselt ära mainima, mis ühest küljest rääkis heategevuse puhul eesmärgi tähtsamaks muutumisest raha jagajate isikutest. Teisalt lihtsalt toetajate arv kasvas ja seda hakati ühes jõukuse kasvuga pidama normaalsemaks kodanikuühiskonna osaks.

Mul on siiski meelde jäänud piinlik juhtum, kus üks väga suur firma küsis kirjastuselt raamatuid heategevusprojektiks (muidugi tasuta) ning hiljem esitles seda kõigile puhtalt enda projektina. Selle peale suuremalt solvuda näitaks samuti isekust, aga pärast antud juhtumit valisime koostööpartnereid hoolikamalt.