Mõjus lugu leinast, mahajäetusest ja ängist

Lugeja saab raamatusse sukeldudes väga ehedalt tunda, kuidas perevägivald võib olla kaetud puhta valge vagaduse linikuga, mis mõistagi teeb asja hullemaks. Ja mürgised aurud hõljuvad veel pikalt tema ninasõõrmeis.

Leian, et kui asi puudutab lugemist, on mul rauast närvid. Naljalt ei poe miski mu naha vahele ja harva kaotan une. Sellise õndsa teadmisega elasin ma kuni raamatu ,„Õhtute äng” kättevõtmiseni.

Nagu ütleb raamatu tagakaas – tegu on radikaalse romaaniga leinast, hüljatusest, milles omapärase keelekasutusega kirjeldatud lapsepõlve metsikut ja vägivaldset ilu. Teadke, et see sulatõsi. Olgu hoiatatud need, kes ei kannata seksuaalvägivalda või loomade kallal toime pandud kuritegusid.

Ent nagu ikka, nii selleski loos: ka pimeduses on valgus, ja kui tekst ei oleks vahepeal humoorikas, ei suudaks seda ilmselt keegi peale autori enda lugeda.

Ja mis teose juures veel eriti jahmatav – tegu on praeguseks 30aastase Marieke Lucas Rijneveldi debüütromaaniga. Saab näha, millise loominguga võib tema küll kirjandusmaailma tulevikus rikastada.