Kas surmav kiremäng, mõrv või enesetapp?

Kui Eesti nooremale põlvkonnale pakub „Vene lauljanna” põneva sisevaate peagi ajaloo prügikasti kaduva punariigi viimastesse hingetõmmetesse, siis meie vanemat põlvkonda tabab äratundmisrõõm.

Lääs armastab krimiromaane Venemaast, kuigi ülemäära palju neid ei ilmu. Jutt ei käi siinkohal Venemaa autorite krimkadest – need on samuti üle ilma soositud, kuid teistel põhjustel –, vaid just võõraste kirjutatuist.

Põhjus on lihtne: venelased võtavad Venemaad kui loomulikku keskkonda, välismaalased aga oskavad luua loole salapärase ja tumeda tausta ning õhustiku, lubades lugejal vaadata sinna, kuhu turistina liikudes kunagi ei satu. Tõsi, teinekord on romaanid ülepingutatult sünged, aga ju seda heaoluühiskond soovibki – nii saab õndsalt õhata: vaat meil on siin mõnus, hea ja soe, aga seal...